Erik G. Verg. "Vaimustuse tiivul" 
VALITUD 25 KAUNEIMA EESTI RAAMATU HULKA 2012 

Vaimustuse tiivul esikaas

Baltisakslane Erik G. Verg (sünd. 1919) kirjutab elavalt oma lapsepõlvest ja noorusest 1920.–1930. aastail Tartus, Vilniuses, Rakveres ja Tallinnas arvamusega, et „kui mina seda ei tee, ei tee seda pärast mind enam mitte keegi“. Ta kirjeldab üht ajastut ja sündmusi, millest kaasaegsed pigem vaikivad. Enamasti on kõne all igapäevane elu ja tegemised, kuid samas jäädvustab autor märksa enam kui vaid isikliku loo ja aitab sel moel täita üht lünka Balti memuaarkirjanduses. 1939. aasta sügisel siirdus Vergide pere baltisakslaste ümberasustamise käigus Poolasse. 1940. aastal pärast kooli lõpetamist ja lühikest teenistust Hitlerjugend’is ühines ta Abwehri eriotstarbelise õpperügemendiga Brandenburg z.b.V 800. Koos paljude teiste Reich’i ümberasunud baltisakslastega viis sõda teda 1941. aasta suvel Eestisse ja hilisematel sõja-aastatel ta enda sõnul „Arktikast Aadriani, Pariisist Pripjetini“.
Pärastsõjajärgsel ajal töötas Erik G. Verg ajakirjanikuna. 1952. aastal alustas ta ajakirja „Baltische Briefe“ kaudu Tallinna Saksa Kõrgema Reaalkooli kunagiste klassikaaslaste otsinguid. 1962. aastal külastas ta pea esimesena baltisakslastest pärastsõjajärgset Tallinna, et otsida oma Eestisse jäänud klassikaaslasi. Tema hilisemad käigud Nõukogude Eesti pealinna Tallinna ning juba hiljem ka Tartusse, aitavad luua sooja pildi sõjas räsitud ja eraldatud põlvkonnast, mida Erik G. Verg sügava inimlikkusega jäädvustab.

Tõlkija: Iris Assad
Kujundaja: Angelika Schneider
Ilmumisaasta: 2012

ARVUSTUSED: 
Kaarel Tarand kirjutab kultuurilehes Sirp, et mälestusteraamat "Vaimustuse tiivul" annab hea ülevaate sellest, kuidas väike rahvuskild muukeelses keskkonnas nii hästi toimida ja elada saab. 

KIRJASTUSE HIND: 9.00 € 

KATKEND ERIK G. VERGI RAAMATUST "VAIMUSTUSE TIIVUL"

Fiasko Saaremaal

Pühapäeval, 22. juunil 1941 kandsin ma kohvitooja kohustust. Hommikul pisut enne kella seitset sammusin kahe suure alumiiniumist termosega üle inimtühja kasarmuõue Dürenis. Söökla aknad olid avatud. Punkt kell seitse kaikusid valjuhäälditest fanfaarihelid, mida ma polnud eriteadete korral kunagi varem kuulnud. Muusikat tundvad kamraadid ütlesid mulle hiljem, et see motiiv pärinevat Liszti „Prelüüdidest”. Seejärel kõlas propagandaminister Goebbelsi hääl, kes luges ette füüreri läkituse:

„Ma olen otsustanud täna Saksa riigi saatuse ja tuleviku taas meie sõdurite kätesse usaldada.“

Kolm miljonit sõdurit, 3580 tanki, 7148 suurtükki, 600 000 mootorsõidukit, pool miljonit hobust, 2700 lennukit – maailmaajaloo suurimad relvajõud olid kell 3.15, aasta kõige valgemal ööl, ületanud Nõukogude Liidu piiri – ja mina olin tassimas üle kasarmu õue kohvitermoseid !

Mulle langes osaks au olla määratud uue kompanii koosseisu, mis moodustati „eriülesannete“ täitmiseks suures osas baltisakslastest.

Selle kompanii organiseerijaks oli lennuväekapten Otto Benesch, kes täitis Abwehr II ja Brandenburg z. b. V. üksustevahelise sideohvitseri rolli.

Augusti lõpul viidi meid Pärnusse. Eestisse. Just nimelt minu kodumaale.

Väegrupi Nord üksused olid tunginud kuni Leningradini. Nad olid jätnud Põhja-Eesti, Tallinn ja Läänemere saared kaasa arvatud, esialgu suurema tähelepanuta. Kuid Saaremaal paiknevad rannapatareid ähvardasid sakslaste merelisi varustusteid. Saaremaa tuli vallutada.

Esimene ründelaine pidi mandrilt Saaremaale suunduma rünnakpaatides[1], rajama Muhu saarel sillapea ja tungima edasi üle Muhu saart Saaremaaga ühendava tammi. Ründava üksuse diviisi[2] raskerelvastus oli plaanis Pärnust laevaga Muhu saarele järele toimetada. Selleks tuli aga kõigepealt elimineerida mõjus Kübassaare rannapatarei, mis valvas mandri ja saarte vahelist kitsast väina.

Ülesanne brandenburglastele: rünnak Kübassaare patarei vastu 14. septembril.

Õhufotodel oli näha patarei asukoht. See paiknes poolsaare tipus oleval laugel aasal ja oli kaitstud veidi kõrgemal asuvate ringikujuliselt paigutatud punkritega. Ümberringi oli madal ja kinnikasvanud meri, siin ja seal mõni väike laid. Rannale võis jõuda vaid madala süvisega paatides.

Sellel põhines ka operatsiooni plaan: 50 meest pidid viie purilennukiga, mida vedasid viis Ju 52[3], maanduma öösel ootamatult keset positsiooni ja võtma patarei üllatusrünnakuga üle. Neid pidid toetama Me 110[4] lennukid. Toetuseks pidi saadetama veel 60 meest üle mere kalapaatides.

Kuna mind vajati tõlgina eestlastest paadimeestega suhtlemisel, suunati mind meregruppi. Õhtul sõitsime kuue paadiga Pärnust välja. Meil oli vaja sõita sadakond kilomeetrit, kuid kalapaadid ei olnud kuigi kiired. Kohalejõudmise ajaks oli määratud, kui ma õigesti mäletan, kell neli hommikul. Plaanitud kellaajaks ei olnud me veel oma eesmärgini jõudnud, kuid olime sellele üsna lähedal. Mootorid lülitati välja, et meid kuulda poleks, ja me aerutasime tasa ranniku poole.

Hakkas valgenema, paadid muutusid mustjas-hallika veepinna taustal üha silmatorkavamaks ja nüüd nägime ka juba rannikut. Äkki välgatas miski ja vesi pritsis meie ees kõrgele üles. Õnneks ei tulistanud kahurid kuigi kaugele.

„Kuradi perse! Verdammte Scheiße!“ vandus paadimees, „see ei ole Kübassaare, see on üks teine patarei.“ Kuna me olime pimedas kaldunud liiga palju läände, keerasime nüüd otsa ringi ja sõitsime hommikuvalges itta.

Kübassaare tervitas meid nagu kord ja kohus.

Mürinal ja vilisedes lendasid rasked mürsud meie poole ja kukkusid meie ees, kõrval ning taga merre. Oleks mõni neist meid tabanud, oleks paat tükkideks rebituna merre uppunud. See oli igaühele selge. Kuid ette ma endale seda kujutada ei suutnud. Teised ka mitte. Me olime esimest korda „sõjas“. Mina võtsin taskust oma suupilli, istusin paadiäärele ja mängisin „Good bye, Johnny“.

Oli mõeldamatu sõita Kübassaarele veelgi lähemale ja me vaatasime, kuidas vene kahurväelaste vaateväljast minema saada. Väike laevastik lagunes laiali.

Kuid mis oli siis juhtunud õhudessantgrupiga? Seda kuulsime alles Pärnus. Kõik viis purilennukit olid sujuvalt maandunud, kuid kahjuks mitte positsiooni keskele, vaid selle ees paiknevale lagedale aasale. Loomulikult võeti nad punkrist ja puude otsas olevate snaiprite poolt otsekohe tule alla. Nad suutsid vaid tänu lennukite Me 110 pidevatele rünnakutele terve päeva vastu pidada, kuigi venelased tõid lisaks terve veoautotäie sõdureid.

Pimeduse saabudes lõppes lennukite rünnak. Viimasena tuli veel üks Ju 52 ja viskas alla kummipaadid. Osa neist maandus venelaste poolel, sealhulgas kõik aerud. Ellujäänud tassisid kummipaadid pimeduse katte all Kübassaare idapoolsele kaldale ja suundusid merele. Paatides oli ruumi vaid haavatute jaoks. Teised rippusid väljaspool paati olevate köite küljes ning aerutasid käte ja jalgade abil, et kalda lähedalt kiiremini minema pääseda.

Üks mereüksus leidis järgmisel päeval neli kummipaati ja toimetas need mereväe abilaevale. Viies paat oli puudu.

15. septembri pärastlõunal teatasid lennuväelased, et nad olevat näinud kaldaroos kahte meeleheitlikult lehvitavat Saksa vormiriietuses meest. Kapten Benesch nõudis kaks patrull-lennukit ja lendas Kübassaarde. Ta maandus kaaslaste peale korjamiseks ühes väikeses lahesopis veele. Teine lennuk tiirutas nende kohal. Äkki kuuldus kalda poolt kuulipildujatuld. Trasseeriv kuul tabas maandunud lennuki bensiinipaaki, mis kohemaid heleda leegiga põlema lahvatas. Teine lennuk pööras otsa ringi.

Õnneks oli kapten Benesch juba varem võtnud lennukist välja kaks kummipaati. Ta paigutas ühte haavatud lenduri, teise paati kaldaroost leitud kaaslased, sidus mõlemad paadid kokku ja istus kaksiratsi nende peale. Tugev maatuul lükkas nad ruttu merele, kus järgmisel päeval, 16. septembril märkasid neid mereluure lendurid ja patrull toimetas nad omade juurde tagasi.

Mõlemad pilliroos peitunud mehed olid olnud viiendas kummipaadis. Tuul oli neid taas ajanud öösel rannikule, kus venelased nad avastasid. Kaks haavatut, keda polnud võimalik kuhugi viia, lasksid venelased kohapeal maha, aga teised kaks viidi kinniseotuina ülekuulamisele. Kui nad, tuginedes Genfi konventsioonile, teatasid vaid oma nime ja üksuse, kuid keeldusid igasugust muud informatsiooni avaldamast, kihutati nad välja pimedusse ja neile tulistati automaatidest järele. Kiire otsustusvõimega viskusid nad kohemaid pikali ja venelased pidasid neid surnuteks. Ühte tabas kuul jalga, teine jäi terveks. Nad vabastasid end vastastikku köidikutest ja roomasid pilliroosse, kust lendur nad avastas.

Nurjunud operatsioon läks maksma üksteist surnut ja mitu haavatut. Õhudessantlaste närvid olid nii läbi, et nad saadeti pärast paaripäevast puhkust Pärnu laatsaretis tagasi Dürenisse. Ja nendega koos terve kompanii. See saadeti lihtsalt laiali.

Mind lähetati Viini lähedale Badenisse eriülesannete täitmiseks moodustatava uue kompanii koosseisu.

Ma jäin viieks aastaks brandenburglaseks. Arktikast Aadriani, Pariisist Pripjetini. Kuhu ma ka ei sattunud, olid baltisakslased juba ees. Ei ole palju minuvanuseid meessoost kaasmaalasi, kes poleks kuulunud Brandenburgi üksusesse. Ma usun, et enamik neist on selle üle uhked.

Brandenburglased ei sooritanud sõjakuritegusid, kuid kavalus ja maskeerimine läksid tihtigi vastuollu rahvusvahelises õiguses sätestatud sõjapidamisreeglitega. Briti commando’d, mis olid z.b.V. 800 eeskujuks, tegutsesid samamoodi.

See tähendas sõja ajal, et vangi sattunud komandoliige ei saanud viidata rahvusvahelisele õigusele, ja pärast sõja lõppu seda, et teda võidi lugeda erikategooriasse kuuluvate sõjavangide hulka. Nõukogude sõjakohtute tehtud otsused olid aga skemaatilised, ilma kellegi isiklikku süüd tuvastamata – brandenburglane tähendas 25 aastat vangilaagrit!

Ma elasin viis aastat kestnud sõja üle vaid ühe vigastusega. Ilma kordagi vangi sattumata. Ei midagi muud kui puhas õnn.

[1] Kerged rippmootoriga paadid, mida sageli kasutavad pioneeriüksused.

[2] 61. jalaväediviis.

[3] Junkers 52 oli aastail 1932–1945 toodetud transpordilennuk, mida kasutati peamiselt Saksa vägede ja varustuse veoks.

[4] Messerschmitt 110 oli Teise maailmasõja aegne kahemootoriline pommituslennuk.