Raivo Pikner.
"Kilde Eesti Telefilmi päevilt"


See raamat on väike tagasivaade kunagi eksisteerinud filmistuudiole Eesti Telefilm. Siin on kirjas nii lõbusaid kui ka tõsisemaid juhtumisi, mis ikka filmitööga kaasas käivad: neis kohtute tuntud näitlejate ja filmitegijatega ning saab aimu filmitegemise telgi tagustest. Nimetatud on vist kõik tol ajal Eesti Telefilmis töötanud kolleegid, kellega koos sai aastaid filmivankrit veetud. Oma meenutused on lisanud ka Andrus Nirk.

Meeleolukat lugemist soovides, Raivo Pikner               

Ilmumisaasta: 2019

KIRJASTUSE HIND:  14.50  

Katkend raamatust:

Oli aasta 1978, kui alustasime Muhumaal mängufilmi „Siin me oleme“ võtteid. Režissöör oli väsimatu Sulev Nõmmik, operaatorid Enn Putnik ja Kaljo Jõekalda. Selle filmiga seostub lõbus, muretu ja sujuv filmitöö, aga ka hulk õnnetusi, mis tabasid meie võttegrupi tehnikat ja seda kohe filmivõtete sissejuhatuseks.

Kitsal kurvilisel kruusateel kohtusid meie filmigrupi käsutusse antud must takso ja meie operaatorkraana. Kokkupõrke vältimiseks põrutasid mõlemad autod kraavi, aga õnneks üks ühele ja teine teisele poole. Õnnetuse tagajärjel käändus operaatorkraana ots kokku nagu taskunuga. See sai küll Muhu töökojas uuesti sirgemaks väänatud ja keevitatud, aga õiget asja sellest riistast enam ei saanud. Ka takso oli mõlkis. Buss, millega igal hommikul Muhumaa eri paigus elavaid filmijaid ja näitlejaid võtteplatsile toodi, sai löögi lihtsast kokkupuutest siiani teadmata „eimillegagi“, aga vajas seejuures siiski remonti. Kuid sellega asi ei lõppenud. Meie jõujaam Lichtwagen, mis prožektoritele voolu andis, läks Ärni talu kõrval lihtsalt põlema. Pidime sellega merre sõitma, et mitmesajaliitrised bensiinipaagid vee alla jääksid ega plahvataks. See elukas kulutas niigi saja kilomeetri peale sada liitrit bensiini, lisaks olid tal mahutid diiselgeneraatori toiteks. Kui merre jõudsime, lõhkusime jõujaama katusesse kangidega augu, et selle kaudu saaks põlevale elektrigeneraatorile merevett peale valada. Aga siiani on mul meelde jäänud enesekaitselik instinkt: kui bensiinipaagid peaksid plahvatama, pole mul kuhugi mujale lennata kui merre. Aga sinna maandudes ju eriti viga ei peaks saama ja ujumine oli mul käpas.

Väiksematest äpardustest pole mõtet rääkidagi. Eelmise Muhumaal tehtud filmi „Mehed ei nuta“ aegu aset leidnud Sulev Nõmmiku auto läbiotsimine Nõukogude piirivalvurite poolt oli veel kõigil meeles. Operaator Kaljo Jõekalda eitas ja jäigi eitama oma seotust selle looga ning ajas süü ikka teiste kaela. Aga Kaljo oli üks vigurimees! Niisiis, mis juhtus? Kusagilt Muhumaa kadakatest leiti sõjaaegne roostes kuulipilduja toru ja see sokutati Sulev Nõmmiku auto pakiruumi. Nõukogude piirivalve tegi oma tööd korralikult nagu alati ja Sulev Nõmmik pidi oma niigi kasinast ajast kirjutama pikki seletuskirju, kuidas üks roostes kuulipildujaosa tema autosse sattus ning et tal ei olnud sellega seoses ühtegi paha kavatsust.

Tihti küsitakse, kas Sulev Nõmmik ja Ervin Abel olid läbi ja lõhki koomikud ka eraelus. Ütlen: ei ning jah. Tavaelus olid nad mõlemad täiesti tavalised inimesed. Kuid sageli tekkis nende vahel nii-öelda „lühiühendus“ – säde, ja siis sadas vaimukusi nii ühelt kui teiselt ning kõrvalseisjatel venis suu naerust kõrvuni.

Ervin Abel käis varahommikuti enne filmivõtteid oma kummipaadiga Väiksel väinal spinninguga kalal. Ise ta kala ei söönud ja jagas saagi kohalikule külarahvale.

Kui Ervin seati kaamera ette, muutus ta kui nõiavitsa väel. Seda oli väga huvitav jälgida. Muutusid hääl, kehakeel, miimika ning fantaasialennust pakatavad poosid ja väljendid leidsid tee filmi- ja helilindile. Ja ei maksa teda segi ajada tema mängitud Kiire rollidega. Need olid kaks täiesti erinevat lähenemist. Ervin Abel ei olnud ainult Kiir, temas oli palju rohkemat varuks! Tema loomulik hääl oli rohkem bass kui Kiire vigisev tiiskant! Mäletan siiani, kuidas ühes Draamateatri etenduses mängis Ervin Abel täiesti tõsist miilitsameest.

Sulev Nõmmik oli muidugi vastutav loomingu eest, mida tema ja ta trupp ette võtsid: lavastused teatris, estraadietendused, filmvõtted. Ervin Abelil selliseid kohustusi polnud. Sulevil olid filmivõtete ajal käsil ka Kärna Ärni lood, mida ta vabadel hetkedel oma Sõrve suvilas kirjutas ja üle Eestimaa pea igal nädalavahetusel esitamas käis. Tema töökoormus oli ühe inimese jaoks väga suur, tal oli kogu aeg midagi käsil ja ega ta puhkusest suurt pidanudki. Mind pani lihtsalt imestama: kuidas üks inimene nii palju jõuab!

Sulev ja Ervin – muidugi tundis neid terve Eestimaa. Ükskõik kuhu Sulev ka ilmus, müksati üksteisele külge ja osutati tema suunas ning kohe tekkis lõbus elevus. Jälgisin seda tihti kõrvalt. Tüütav tundus see, et kui Sulev mõnda külapoodi sisse astus, ümbritses teda koha kamp kohalikke õllesõpru, kes kippusid sõbramehelikult kätt suruma. Pakuti õlut ja oldi valmis naljajutte kuulama. Aga Sulev sai oma lihtsa oleku ja mõnelegi sõbrakätt andes neist olukordadest muhelusega üle.