Merike Jürjo. "Pikad varjud teel" 

VANAMOODNE KRIMINAALROMAAN

Pikad varjud teel esikaas

Taskulambi valgusjoas vaatas talle vastu noore naise kaame ja elutu nägu. Naise kasukat, tema ripsmeid, kulme ja juukseid kattis valge härmatis. «Kas märkasite ka küsida, mida see mees siin Russalka juures teise jaanuari varahommikul veidi enne kella viit tegi?» päris komissar mornilt. Ta vaatas merel laiuvat lumevälja, kus vasakul kumas paksus udus Tallinna siluett... 

Autori eelmises raamatus «Mälestusteta maja» toimetasid naiskodukaitsjad 1938. aasta võidupüha eel Lõuna-Eestis, seekordsed ärevad sündmused leiavad aset aastavahetusel 1937/1938 Toompeal, Kadriorus ja ohvitseride kasiinos Raekoja platsil.

Ilmumisaasta: 2010

ARVUSTUSED: 
Lugeja kirjutab romaani "Pikad varjud teel" kohta.

SOODUSPAKKUMINE! 
KIRJASTUSE HIND: 3.00 € 


Tiitlid ja au

Kindralmajor oli kuuekümnele lähenev lühemat kasvu, aastatega veidi tüsenenud, aga kiirete liigutustega mees. Elu oli pehmendanud tema kõrki ilmet, kuid kergelt kissitavad silmad puurisid vestluskaaslasi endiselt pingsa tähelepanuga. Ta kandis tumedat sakoülikonda, mille revääril ilutses Vabadusristi rosettmärk. Kindralit saatev Tallinna garnisoni ülem kolonel Paakspuu mõjus aumärkidega pidulikus ohvitserivormis märksa sõjamehelikumana. Äsjasaabunud külalised alustasid Emma-tädi juhtimisel uksele lähima seltskonna juurest tervitusringi ja peatusid mõne külalisterühma juures lühemaks, teiste juures pikemaks vestluseks.

Kontradmiral Salza ja kolonelleitnant Willmann vahetasid muljeid jõulueelsest tuisust, pööramata pealtnäha mingit tähelepanu ruumis toimuvale. Ometi tabas Hilde, kuidas tema vestluskaaslased jälgisid silmanurgast tasahiljukesi kindrali ja tema kaaslase liikumist salongis.

„Seekordne reisimine Tallinnasse oli mugavam ja seda isegi hoolimata tuisusest ilmast,“ lausus kolonel.

„Jah, kuidas siis?“ küsis admiral.

„Haapsalu–Tallinna reisirongis oli seni vanaviisi ikka küünlavalgus, aga just pühade eel mindi üle elektrivalgustusele. Väga kiiduväärt samm. Juba ammu oleks olnud aeg. Hulga valgem ja, mis oluline, vagunites on õhk ka kohe märksa puhtam,“ seletas kolonel asjalikult.

„Nojah, akumulaatorite pealt töötav,“ tähendas admiral.

„Jaa, loomulikult,“ vastas kolonel. „Raudteemajandus on meil üldse paranema hakanud. Nagu Itaalias, seal pidid ka nüüd rongid täpselt nagu kelleavärk sõiduplaani järgi käima. Sõidukiirus on kasvanud ja rongid ei pea enam nii kaua sõlmjaamades ootama kui varem. Aga rahvast oli ikkagi palju, oh kui palju! Ei pääsenud ju muuga liikuma kui ainult rongiga.“

„Eks kõik soovisid pühadeks maale sõita, kes koju, kes külla,“ nõustus admiral.

„Siis veel mitte, kui mina tulin. Mina reisisin Tallinnasse enne pühi just suure tuisu ajal. Kauplejaid oli palju. Talurahvas tungles nagu ikka pealinna turule oma kraami müüma, sest pühade eel saab head hinda. Ka minu juures esimeses klassis sõitis üks krapsakas keskealine taluperenaine. Oli püha viha täis ja sajatas kogu tee, et pidi sõidu eest kallist hinda maksma, aga teises klassis polnud enam vaba platsi. Tal oli selline kaup, mis oodata ei kannatanud ja pidi turule saama. Osava jutuga ärinaine oli ja kurtmise jooksul suutis mullegi ühe hane sokutada.“

„Hane?“ küsis admiral ja näis hetkeks hämmeldunud. Tõenäoliselt kerkis ta vaimusilme ette kolonelleitnant Willmanni kõrge sõjamehelik kogu Balti jaamas voorimeest viipamas, prääksuv hani kaenla all.

„Jaa, ta tuli Tallinnasse turule hanesid müüma. Rääkis, et nuumab linde igal aastal ja müüb siis enamiku mardi- ja kadripäeva eel maha. Viimased pidavat veel jõulude ajal kaubaks minema. Kurtis, et mees on igavene ihnuskoi ega luba talu piimast või viljast saadud raha tühja-tähja, nagu mööbli või uhkemate lauanõude peale kulutada. Tema leidnud nõnda oma viisi lisasendikese teenimiseks, et kodu kaunistada. Rääkis veel, et tal ükspuha, kust vanamees sööb, kas või mõrasest kausist puulusikaga, aga lapsed peavad paremat nägema ja viisakama elukorraldusega harjuma. Üks toredalt tüse eesti taluperenaine oli! Haned olid tal igaüks eraldi lumivalgetesse linastesse palakatesse mässitud. Tipp-topp! Näe, langesingi lõksu ja viisin ühe oma sõbrale Rannastele külakostiks. Pean tunnistama, et ei kahetse oma tegu mitte põrmugi. Sellest sai niisuguse jõuluprae, mis viis keele alla. Rannaste proua täitis hane õuntega ja siis võtsime pitsi viina kõrvale ja…“ seletas kolonel hoogu sattunult ega pannudki tähele, kui Emma-tädi oma kaaskonnaga tema selja taha jõudis. Äkki märkas, vakatas poole lause pealt ja tõmbus kindrali poole pöörates valveseisangusse.

„Häid jõule, härra admiral. Tore teidki üle hulga aja näha, kolonel,“ sõnas kindral Soots heatujuliselt. Tusase näoga kolonel Paakspuu tervitas mõlemaid ohvitsere kerge noogutusega. Viimased kummardasid ja vastasid omapoolse pühadetervitusega.

„Härra kindral, lubage mul tutvustada ka oma noori sugulasi, preili Hildet ja preili Lillyt,“ sõnas Emma-tädi.

„Väga meeldiv. Häid pühi, lugupeetud preilid,“ naeratas kindral noori daame käteldes. Hilde kätt hoidis ta veidi kauem peos.

„Kas teie, preili Teeorg, ei tööta mitte sõjavägede staabis?“ küsis kindral.

„Ja, töötan küll,“ vastas Hilde, sisimas kindrali informeeritusest meelitatuna.

„Kohtusime härra admiraliga mõne päeva eest kasiinos ja arutlesime pikalt Hispaania tuleviku üle. Aga teid, härra kolonel, pole ma kaua kohanud. Te ei ela vist enam Tallinnas?“ päris kindral kolonel Willmanni poole pöördudes ja samal ajal kontradmiral Salzale sõbramehelikult noogutades.

„Ei, härra kindral. Elan nüüd Läänemaal, Martnas,“ vastas kolonel.

„Peate talu?“ uuris kindral.

„Ei, see pole mulle kontimööda. Rohkem ikka kirjutan, tõlgin üht-teist,“ vastas kolonel.

„Muidugi, see on teie eriala, olite meil sõja ajalgi staabis ja ministeeriumis tõlk. Küsin seepärast, et paljud, kes sõja järel maad said, sealhulgas vanemohvitserid, hakkasidki põllumeesteks. Inglise, saksa, prantsuse keel, mälu ei peta mind?“ päris kindral.

„Inglise keel peamiselt, ka prantsuse,“ vastas kolonel Willmann.

„Kolonel, te peaksite memuaare kirjutama. Või teetegi seda? Selline põnev elu!“ jätkas kindral.

„Nagu teilgi, härra kindral. Nuusutasime mõlemad noorte ohvitseridena sõjaväljal püssirohtu juba jaapanlastega rinda pistes,“ vastas kolonel.

„Mis mina? Mina istusin selle sõja põhiliselt Mukdenis, olin ohvitseride reservis. Alles viiendal aastal pääsesin veidi lahinguväljale. Teie panite selles sõjas oma sõjamehekarjäärile aluse. Kui ma ei eksi, kolonel, olete vist esimene eestlane, keda vääristati Georgi ordeniga?“ küsis kindralmajor Soots tunnustavalt.

„Nii nad räägivad, härra kindral,“ vastas kolonel silmanähtava uhkusega.

„Georgi vääristab tõelise sõjamehe,“ lisas kontradmiral Salza. „Ja tõstab ühtlasi pärusaadli seisusesse.“

„Jah, aga pole enam riiki, mis seda aadliseisust tunnustaks. Nüüd on meist ida pool hoopis teine riik hoopis-hoopis teistsuguste tõekspidamistega. Ka meil demokraatlikus Eesti vabariigis pole sel seisusel ei muidu ega pärandamise mõttes mingit tähtsust. Oluline on see just teile isiklikult, härra kolonel, sest seisus on sõjamehe vaprusega omandatud. Pean tunnistama, et tõin tsaariarmeest Stanislavi, Anna ja Vladimiri aumärgid kaasa, aga Georgit mul pole,“ sõnas kindral Soots siira kahetsusega hääles.

„Teil, härra kindral, on Vabadusrist I/1. See on kõige olulisem,“ sekkus jutuajamisse kolonel Paakspuu.

„Jaa, muidugi. See on kõige olulisem,“ nõustus kindral Soots järelemõtlikult.

„Kuna jutt juba tiitlitele läks, siis kuulsin üllatusega, et meil Eestiski arutletakse viimasel ajal päris tõsiselt, kas mitte ei peaks suurte teenetega kodanikele erilisi eestipäraseid perekonnanimesid annetama?“ märkis kontradmiral Salza muiates.

„Taevake! Kuidas see praktikas kõlaks ja välja näeks? Kas nii, et kõik näiteks perekonnanime Tamm kandvad isikud oleksid Eesti vabariigi ees tunnustatud teenetega kodanikud? Ja järgmine klass oleks kõik Kuused? Veidi naeruväärne või mis te arvate?“ kahtles proua Emilia uudise tõelevastavuses.

„Mitte vist päris nii. Eestipärastele nimedele lisanduks Inglismaa eeskujul pärandatav aunimi ehk tiitel,“ vastas kontradmiral naeratades.

„Ah, minge ikka, see on see Päevalehe… ma parem ei ütle. Aga tõsiselt rääkides, Inglismaa eeskuju küll kõige parem poleks, julgen öelda,“ võttis kolonel Willmann resoluutselt sõna. „Tiitli- ja aunimede traditsioonid on seal maal nii keerulised, et neid ei võta kinni isegi keskpärase inglase pea. Suurbritannia ja Ühendatud Kuningriigi aunimede ning tiitlite põhimõtteid suudab selgitada vaid nende välisasjade ministeeriumi protokolliülem ja ei keegi muu.“

„Ja kust teda siis igakord leidagi, kui abi vaja on,“ mainis kolonel Paakspuu teadja moega.

„Foreign Office’ist, Downing Street, SW 1,“ tähendas kolonel Willmann rahulikult.  „Pealegi kaovad Inglise tiitlid aja jooksul lihtsalt ära. Kui juba valida, siis soovitaksin pigem Saksa süsteemi.“

„Kaovad lihtsalt ära?“ ühmas kolonel Paakspuu.

„Kolonel, te olete minu mäletamist mööda olnud diplomaatilises teenistuses. Küll Mandri-Euroopas, kui mu vana pea mind ei peta, aga...“ rõhutas kolonel Willmann. „Ma seletan. Laias laastus läheb Inglise süsteemis tiitel edasi vaid vanimale pojale. On ju nii, härra admiral? Ja ainult talle! Saksa süsteemis pärivad tiitli kõik pojad ja tütred, seega on nii hoopis parem alal hoida perekonna kuulsusrikkaid ja õilsaid traditsioone. Inglismaa on ka üldiselt tiitlite koha pealt märksa liberaalsem kui meie seltskond siin Eestis, demokraatlikus riigis, isegi praegusel ajal. Seal pole ametnikel tiitleid, välja arvatud „peaminister“ muidugi, aga seda vaid kabineti istungil, kus teda kõnetatakse Prime Minister. Muul ajal on mitteaadlikust peaminister absoluutselt kõigile lihtsalt mister, isegi mitte minister. Inglismaal on kõik „härrad“ – mister’id −, ja see on kõvem tiitel kui meie juures näiteks „direktor“. Eh, seega muutuks nii mõnigi praegu Eestis kõlavalt tituleeritud tegelane vaid lihtsaks mister’iks ja uskuge, sellest poleks üldse kahju!“

Kõik juuresolijad puhkesid südamest naerma, kõige kõmisevamalt veel kolonel Willmann ise. Õhkkond muutus vabamaks ja tähelepanu nautiv kolonel jätkas: „Selles isepäises saareriigis peab arvestama ka seda momenti, et kui keegi saab tiitli Sir, on kõigi tema varasemate kodanlike tiitlitega lõplikult läbi. Ja muidugi kaotab tiitel ära nimetamise perekonnanimega. Me saame endale söör Jaanid, vabandust, härra kindral,“ noogutas kolonel kindralmajor Sootsile, “lihtsalt võrdlus, või söör Madised või söör Antsud. Nojah, on muidugi erandeid, kui on tegemist niinimetatud viisakus-lordidega, võtame või Lord Robert Cecili, kes on lähim näide. Ühesõnaga, mina soovitaksin Saksa süsteemi, aga eestlasena ma muidugi mõistan, et seitsesada aastat kestnud orjapõli hakkab seal ülakorrusel, kus inimesel tavaliselt mõistus asub, kohe vastu töötama. Paraku on juba keeleliselt, nii kõlaliselt kui ka transkriptsioonilt saksapärased tiitlid muutunud just nimelt nende aastasadade jooksul vägagi eestipärasteks – vürst, krahv, parun, von. No kuidas kõlaks aga meie kõrvadele söööör?“ küsis kolonel Willmann pikalt keskmist häälikut venitades.

„Minu teada jäävad ka Inglismaal sõjaväelised aukraadid alati ja igavesti eelistatuiks,“ täiendas kontradmiral Salza koloneli juttu.

„Teil on sulaõigus, admiral, ja seda ka igati õigustatult,“ toetas kolonel Willmann omakorda admirali.

„Kas mitte juba Goethe oma „Faustis“ Mephistophelese suu kaudu ei lase öelda, et iga tiitel peab ennast usaldatavaks tegema?“ meenutas kindralmajor Soots.

„Just nii, härra kindral, just nii. Aga hoolimata tiitlitraditsioonidest, mida ma ei soovitaks Eestis praktiseerima hakata, on Inglismaa suurepärane maa. Laulgem jõulude ajal selle saareriigi auks,“ tegi kolonel ettepaneku ja laulis kõlavalt kõigi suureks üllatuseks mahlaka bassiga: „Hark, the Herald Angels sing, Glory to the new born king...“. Ta pälvis fraasi lõpul seltskonna marulise aplausi ning kummardas nagu vilunud ooperilaulja vaimustunud publikule.

„Vahest võiks ka vangilangemise eest aumärke anda? Tegu lühike, aga kannatus pikk?“ küsis kolonel Paakspuu torkavalt kolonel Willmanni suunas, kui ovatsioonid olid vaibunud.

„Keegi ei anna end vabatahtlikult vangi, ja kui ta seda teeb, siis on ta argpüks. Või ta tahabki end vangi anda, tahabki poolt vahetada ja on reetur. Mina olin sõjavang nii jaapanlaste juures kui ka ilmasõja ajal Saksamaal ja mõlemal korral langesin vangi raskelt haavatuna. Teisel korral suisa teadvuseta olekus,“ vastas kolonel Willmann enesekindlalt, kuid tundus, nagu oleks kolonel Paakspuu märkus ärritanud teda sisemiselt märksa enam, kui ta välja laskis paista.

„Ka mina olen vang olnud. Kaks nädalat seitsmeteistkümnenda aasta sügisel,“ hakkas kindral Soots meenutama. „Seitsmeteistkümnes aasta ja kuum suvi! Rohke sõnavahu, kuid nappide tegudega Kerenski aeg! Sündmused arenesid niisuguse kiirusega, et keegi ei osanud arvata, mida järgmine päev võib kaasa tuua! Ma olin juba kevadest ülemjuhataja peakorteri juurde komandeeritud ja hilissuvel, mil kord nii riigis kui ka armees päris käest ära läks, otsustas kindral Kornilov, mäletate, kes oli siis vägede ülemjuhatajaks määratud, korra majja lüüa. Kornilov saatis Krõmovi ratsaväeüksuse Petrogradi peale. Aga peaminister Kerenski kartis Kornilovi tõusu ja kuulutas kindrali mässajaks. Meid arreteeriti Magiljovis. Minul kui ülemjuhataja kaaskondlasel nii-öelda süüd ei leitud ja sain paari nädala pärast Bõhhovi vanglast välja ainsa mõttega peas, kuidas kodumaile jõuda. Ei mõistnud kohe täies ulatuses ehk kirjanduslikult väljendudes „revolutsiooni mürgiste uimade lummuses“, aga juba adusin teravalt, et demokraatlik Venemaa on poole aastaga kuristiku äärele jõudnud. Ja sinna ta enamlaste tõugatuna mõni nädal hiljem ka lõplikult langes. See oli lihtsalt esialgse demokraatia lapsemeelne hind Venemaal. Kerenski kõneles ja kõneles, aga enamlased võtsid kõnede varjul võimu ja Kerenski jäi üksi. Kas saame talle seda süüks panna? Seitsmeteistkümnendal aastal, kui mitusada aastat püsinud Romanovite monarhia kokku kukkus, olid poliitilised arengud niivõrd kiired, nii äkilised, et muutuste suuruse ja sügavuse mõistmine võttis omajagu aega. “

„Jah, aga ka vangipõlve võib mitut moodi taluda. Esmajoones sõltub see muidugi asukohast, sest vangipõlv Aasias on sootuks midagi muud kui vangipõlv Euroopas,“ võttis kolonel Willmann sõnajärje üle. „Kuna täna oleme brittide lainel, siis oli minulgi võimalus Saksamaa vangilaagris inglasi tundma õppida. Ütlen teile kohe, et see rahvas peab endast lugu ja talub ka vangistust püstipäi. Nemad nõudsid vangipõlves sakslastelt inimväärset ülalpidamist. Nad põgenesid alalõpmata ja tüütasid sakslased sellega surmani ära. Sakslased üritasid neid murda viletsate elutingimustega ja paigutasid inglased närustesse barakkidesse, aga need pistsid barakkidele tule otsa ja andsid uute ehitamiseks raha. Meie laagri toit olevat kuulduste järgi olnud parim kogu Saksamaal, aga inglastest ei söönud seda keegi. Mis neil viga, nende eest hoolitses nende riik! Saksa sõjavangis nägin, missugune tohutu vahe valitses Inglise ja Vene ohvitseri vahel, sest viimasel oli hirm silmis, ta käis küürus ja kandis räbalaid. Inglane oli aga uhke ja iseseisev, julge, hästi söönud ja korralikult riides. Aga uskuge mind, mitte iseloomude vahe ei tinginud seda, vaid ikka toit ja kodune seljatagune.“

Kolonel Willmann vaikis ja kõik ootasid, et ta jätkaks. Ta pöördus kolonel Paakspuu poole ning lausus: „Minu mäletamist mööda olite ka teie, härra kolonel, ilmasõja ajal vangis!“

„Jah, olin küll, ka sakslaste juures,“ tunnistas kolonel Paakspuu mokaotsast.

„Ja minu mäletamist mööda oskasite teie, härra kolonel, Vabadussõja ajal Ruhja all isegi punastele vangi langeda. Siit annaks ju mitmeid aumärke välja kaubelda, kui neid muidu väheseks kipub jääma!“ torkas kolonel Willmann veelgi mürgisemalt.

„Ma, ma… mina ei jäänud punaste juurde rahvaste eripärasusi uurima, vaid põgenesin! Kahe päeva pärast olin omade juures tagasi. Põgenesin nagu inglased, kui soovite euroopalikku võrdlust!“ viskas kolonel Paakspuu sama teravalt vastu. Mõlemad kolonelid punetasid ärrituse tõttu kergelt näost. Kontradmiral Salza jälgis tuliseks kippuvat keskustelu rahulikul moel. Kindralmajor Soots otsustas sekkuda.

„Mulle meenub üks vana anekdoot, et „parem olla viis minutit arg kui terve eluaeg surnud“, nagu olevat öelnud juut-sõdur, keda veltveebel pealetungi ajal süüdistanud arguses,“ lausus kindralmajor mõlemale kolonelile kordamööda otsa vaadates. „Arvatakse, et juudid pidavat selgelt mõtlev rahvas olema.“

„Tõesti-tõesti, oleme siia liiga pikalt lobisema jäänud,“ sekkus Emma-tädi lõbusalt, aga paistis, et temagi oli kolonelidevahelist pinget omamoodi nautinud. „Ma mõistan, et vanad sõbrad ning sõjamälestused, ja need liidavad, aga härra kindral, teisedki siinses seltskonnas ootavad teiega kohtumist! Juba pikisilmi.“

„Jah, muidugi,“ nõustus temaga kindralmajor Soots, jättis kontradmiral Salza ja kolonel Willmanniga sõbramehelikult hüvasti ning siirdus koos kolonel Paakspuuga söögituppa sealset rahvast tervitama.

„Kuradi lätlane!“ urises kolonel Willmann hammaste vahelt, kui kindral oma kaaskonnaga oli kuuldekaugusest välja jõudnud.

„Kuidas palun, lätlane?“ täpsustas kontradmiral.

„Muidugi, see Paakspuu on ju lätlane. Ohh-mulist pärit,“ selgitas kolonel Willmann rõhuga esimesel silbil, „Oomulist, eestlased kutsuvad seda kohta Põhja-Lätis Härgmäeks. Mul läheb praegugi hari punaseks, kui ma meenutan seda käkki, mis ta mulle kokku keeras, kui ma Sir Tallentsit rindel saatsin! Poleks teda, oleksid need Valga kaks kunagist eeslinnakest Pudrumäe ja Luke, mida lätlased nüüd uhkusega Valki linnaks kutsuvad, päris kindlasti meie omad, ja see Härgmäe ka!“ raevutses kolonel jätkuvalt.

„Mida ta siis tegi, kui küsida sobib?“ päris kontradmiral.

„Kuna asjasse on segatud teiste riikide, eelkõige Inglismaa esindajad, on minu suu lukus. Vabandage, härra admiral, rahvusvaheline diplomaatia, mõistate ju,“ lausus kolonel nüüd juba rahunenult.

„Jah, otse loomulikult,“ vastas admiral mõistva viisakusega.

Lilly oli Hilde kõrvalt kadunud juba siis, kui kolonel Willmann Inglismaa tiitlikombestikust rääkima hakkas. Hildegi tuletas endale meelde, et tal on viimane aeg proua Langholzi tervitada. Ta lahkus koloneli ja kontradmirali seltskonnast ning ühines paar sammu eemal istuvate daamidega. Proua Langholz rõõmustas Hilde tulles silmanähtavalt. Ta tõmbas Hilde äsja oma kõrval vabanenud toolile istuma ja hakkas temaga oma uudiseid jagama.

„Ma olen nii õnnelik ega suuda seda kuidagi varjata, et Heinrich pühadeks koju tuli,“ lausus proua rõõmsalt ja igast tema sõnast kiirgas emalikku uhkust.

„Heinrich on nii muutunud, et ma ei tundnud teda algul äragi,“ vastas Hilde vabandavalt. „Ma pole ju teda mitu aastat näinud ka. Sellest ajast saadik tegelikult, kui ta Saksamaale õppima suundus. Kauaks ta veel jääb?“

„Poolteist aastat päris kindlasti. Ja mine tea, kas ta siis enam Eestisse tagasi tulebki. Meie papaga muidugi tahaksime seda väga, aga tal on seal uued sõbrad ja küllap leiab seal tasuvama, aga mis olulisem, märksa huvitavama töö. Saksamaa on suur tööstusriik ja nüüd pealegi võimsal arenguteel. Seal on noorel mehel eneseteostuseks hoopis teised väljavaated. See pole Eesti, meie siinne Heimat, väike põllumajandusmaa kusagil Euroopa idapiiril.“

„Muidugi, muidugi, seda küll. Aga kas nüüd just päriselt kodust ära minna? Minagi tahaksin sügisel edasi õppima suunduda,“ tunnistas Hilde.

„Jah, ja kuhu siis? Kas ka Saksamaale?“ uuris proua ärksa huviga.

„Ei, Prantsusmaale. Prantsuse keelt õppima. See on mu aastatepikkune unistus,“ tunnistas Hilde.

„Sul on gümnaasiumi lõpetamisest juba natuke aega möödas,“ mainis proua.

„Seda küll, aga sellest pole lugu. Ma olen kõik need aastad prantsuse keelt harjutanud. Seni ei tahtnud kodust ära minna, sest õde oli veel liiga noor, aga nüüd, mil ta on täiskasvanuikka jõudnud, kavatsen minagi minna,“ seletas Hilde.

„See on õige otsus. Heinrich on ka alati väga iseseisev olnud. Minagi pelgasin algul, kui ta mulle enesekindlalt teatas, et mamma, ma olen otsustanud Darmstadti tehnikaülikooli õppima minna. Oh, küll ta meenutas mulle siis meie papat, minu abikaasat, meie nooruses! Ma olin algul ikka vastu, aga papa ütles, et mis, las läheb! Ja see mulle... see iseseisvus on ka papa juures mulle alati väga meeldinud,“ seletas proua Langholz südamlikult.

„Enesekindlust ja otsustusvõimet meestelt oodatakse ja nii neid ka kasvatatakse,“ tähendas Hilde.

„Jah, kasvatusest rääkides − tead, Hildekene, ma pean tunnistama, et pole kunagi päris hästi mõistnud eesti perekondades valitsevat mõtteviisi. See pole muidugi küll päris kõigile peredele omane, aga avaldub eri variatsioonides ikka ja jälle. See on mulle, kes ma sünnilt eestlanna pole, omalaadseks mõistatuseks. Eesti lapsi kasvatatakse vanemate õhutusel iseseisvateks ja algatusvõimelisteks inimesteks. Kogu lapsepõlve räägitakse neile, et nad peavad kasvama tublideks inimesteks, kes elus hätta ei jää. Ja siis äkki, kui lapsed on saanudki täiskasvanuks ja alustavad oma elu, käiks vanemate peas nagu mingi krõks! Ja suhtumine muutub päevapealt! Vanemad nagu avastaks, et lapsed on ikka liiga iseseisvad! Täiskasvanud lastesse hakatakse suhtuma teatud üleolekuga, et ega sina ikka ilma meieta, see tähendab vanemateta, kuidagi hakkama ei saa! Ja sellele lisandub veel täiskasvanud laste pidev õpetamine. Jääb mulje, nagu poleks paarkümmend aastat kestnud lapsepõlveaegsel kasvatamisel mingit tulemust ja endiselt on vaja muudkui õpetada ja pidevat järele valvata. Kõrvalt on seda tõesti naljakas vaadata! Kui kuulen mõnd ema oma kolmekümne aasta vanust poega või tütart õpetamas, siis tahaksin alati kõva häälega hüüda: „Jäta järele! Mida sa, kulla inimene, siis tegid, kui ta laps oli? Kui sa selle aja jooksul ei suutnud oma last kasvatada ega mõjutada, miks peaksid sa nüüd kõigile oma küündimatust demonstreerima, sest see on ju sinu kui lapsevanema aastatepikkune küündimatus?“ Ja nii toimetavad eesti vanemad teiste inimeste juuresolekul, ka seltskonnas. Ma mõtlen, mis kodus pereringis veel toimuda võiks? Arusaamatu, mulle täiesti arusaamatu käitumisjoon.“

Hilde kuulas proua Langholzi ega osanud talle midagi vastata. Mõttes oli ta sunnitud tunnistama, et on vanaprouaga paljuski ühel nõul, kuigi polnud ise taolisele käitumisjoonele sel viisil tähelepanu pöörata osanud. Äkki tundis Hilde oma õlal kerget puudutust. Ta vaatas üles ja nägi õde enda kõrval seismas. Proua Langholz vaikis, mõistes, et Lillyl on midagi teatada.

„Vabandust, et teid jutuajamisel segan,“ sõnas Lilly proua Langholzile armsalt naeratades, „aga Hilde, kas sa ei peaks hakkama kontserdile minema?“

„Oh,“ jahmus Hilde ja heitis pilgu käekellale. Lillyl oli õigus. Aeg oli märkamatult lennanud, ja kui ta tahab õigel ajal Estoniasse jõuda, peab ta kiiresti lahkuma. Ta vabandas ja jättis proua Langholziga südamlikult nägemiseni. Ta andis lubaduse uuel aastal enne kolmekuningapäeva, veel enne, kui Heinrich Saksamaale tagasi sõidab, kindlasti nende peret külastada. Esikusse suundudes nägi ta, et paljud teisedki külalised olid lahkunud. Kindralmajor Soots, kolonel Paakspuu ja advokaat Brikmann vestlesid söögitoas ja jõid kohvi. Isa tuli Hildet esikusse ära saatma.

„Sa pead ruttama, et alguseks kohale jõuda,“ ütles temagi kella vaadates.

„Jah, ma lippan. Kibekiiresti. Ehk leian mõne sõiduvahendi ka, sest pühade ajal on palju rahvast liikvel. Ütle, palun, Emma-tädile aitäh ja nägemist minugi poolt. Ja lõbutsege Lillyga hästi,“ rääkis ta ruttamisi ja naeratas isale.

„Sina samuti, kullake. Hommikul näeme, sest me jõuame vist eri aegadel,“ vastas isa.

Ebamaine, habras ja haavatav

„Kurat võtaks! See veel puudus, ongi vist seesama tüdruk, keda siin hilisõhtust saadik taga otsitakse,“ vandus konstaabel Vilipuu omaette, kui lumme vajunud kogule lähemale kummardus. Taskulambi valgusjoas vaatas talle vastu noore naise kaame ja elutu nägu. Naise kasukat, tema ripsmeid, kulme ja juukseid kattis valge härmatis. Ta oli päris kindlasti surnud. Konstaabel tõusis püsti ja vilgutas taskulambiga Pirita teel seisva auto poole, aga ta polnud üldsegi kindel, et valgusvihuga antud märguanne udus kohale jõudis. Hetk hiljem märkas ta linna poolt sõitva auto tulesid. Masin sõitis väga kiiresti ja hakkas enne Russalka kujuni jõudmist tempot maha võtma, aga oli sunnitud ikkagi järsult pidurdama. Konstaabel vaatas, kuidas autotuled lumisel teel paarkümmend meetrit mälestussambast mööda libisesid. Ta nägi udus ähmaselt kahte kogu masinast väljumas ja siis kostis kaks autouste kinnilöömise paugatust. Tumedad kogud rühkisid tee veeres seisva politseiauto juurde, peatusid seal hetkeks ja hakkasid mere poole tulema. Konstaabel Vilipuu seisis ja ootas, kuni mehed läbi lume sumades temani jõudsid.

„Õhtust! Või õigemini juba varahommikust!“ sõnas pikem saabuja. „Komissar Valdek, Meinhard Valdek.“

„Head uut aastat! Me pole kohtunud, aga peab vist ütlema, et pole eriti hea algus uuele aastale. Mina, abikomissar Karing. Karing, Erich olen mina,“ tutvustas end lühem tüse mees. Nad kätlesid.

„Mis siin on?“ küsis komissar ohates.

„Kannan ette, et surnud naine,“ teatas konstaabel Vilipuu lühidalt.

„Mida veel?“ küsis komissar.

„Rohkemat ei oskagi midagi praegu ütelda. Ise ka alles jõudsin, liigutanud ma teda pole. Naine on noor ja kannab kallist kasukat,“ lisas konstaabel. Ettevaatlikult taganes ta lumel lebavast kogust mõne meetri kaugusele. Uustulnukad kummardusid ja uurisid omakorda taskulambi valgel lumel lebavat kogu. Siis taandusid nemadki viis-kuus sammu eemal ootava konstaabli juurde.

„Ootame arsti ära. Ega siin enne valget ei saagi ega näegi midagi üle vaadata. Tähtis on, et lumist ümbrust väga segi ei trambiks, äkki leiab päevavalges mõne jälje või asitõendi,“ sõnas komissar Valdek ja üritas lambiga sündmuskoha lähemat ümbrust valgustada. Lähemal paistis hulgaliselt jalajälgi ja veidi kaugemal võis valgusjoas risti-rästi ka suusaradasid aimata.

„Te tulite siia…?“ küsis abikomissar Karing ja puhus paljastele kätele sooja hingeõhku.

„Teate peale tulin. Üks mees tuli meile Koidula tänava jaoskonda ja ütles, et Russalka taga lamab noore naise laip. Sõitsime kohe kontrollima. Ja nii oligi, lebab siin,“ seletas konstaabel Vilipuu.

„Mis kell oli, kui see mees jaoskonda tuli?“ tahtis abikomissar teada. Ta toppis käed ebaviisakalt talvemantli taskutesse.„Unustasin kindad autosse,“ märkis ta seejuures vabandavalt.

 „Kakskümmend minutit puudus viiest,“ vastas konstaabel.

„Kas märkasite ka küsida, mida see mees siin Russalka juures teise jaanuari varahommikul veidi enne kella viit tegi?“ päris komissar mornilt. Ta heitis korraks pilgu oma kaaslasele ja silmitses siis merel laiuvat lumevälja. Vasakul kumas paksus udus Tallinna siluett.

„Muidugi küsisime,“ vastas konstaabel asjalikult.

„Ja mida siis vastuseks kuulsite?“ päris komissar kannatlikult edasi.

„Ühesõnaga, härra komissar, olime valves. Nimetatud kellaajal tormas jaoskonna uksest sisse noorepoolne ähmis mees ja teatas, et Russalka kujust veidi mere pool lebab lumes naisterahva laip. Seletas meile, et tema oli naist vaadanud, ta selili keeranud ja hoolimata pimedast ajast ning udust päris kindel, et naine oli surnud. Siis suusatanud kohe kiiresti meie juurde jaoskonda teatama,“ seletas konstaabel pikemalt.

„Suusatanud?“ täpsustas komissar Valdek.

„Jah. Suusatanud,“ vastas konstaabel Vilipuu rahulikult ja viipas käega üle Tallinna lahe Keskvangla poole. „Mees on Patareis valvur. Pidi elama seal laulupeo platsi taga ja käib niimoodi tööl. Läks varahommikusse vahetusse. Ta on sportlane ja suusatab kodust tööle minnes ja tagasi tulles üle mere. Nii pidi hulga kiiremini kohale saama kui linna kaudu. Ja millega sa varahommikul siit ikka lähed? Hea treening ka,“ seletas konstaabel Vilipuu.

„Nojah, tõepoolest,“ lausus komissar Valdek nõustuvalt ja laskis oma taskulambi valgusjoal ümbruses jällegi siia-sinna seigelda. Ühed suusajäljed hakkasid tõepoolest lumes lebava kogu juures silma.

„Mina mõtlesin kohe, et see on nüüd see kadunud tüdruk,“ jätkas konstaabel.

„Kadunud tüdruk?“ küsis abikomissar. „Missugune kadunud tüdruk?“

„No õhtul, kui olime valves. Kõigepealt helistati. See võis kusagil poole üheteistkümne paiku juhtuda. Üks ärimees teatas, et tema tütar on kodust välja läinud. Pole kellelegi öelnud, kuhu või nii. Ja pole seni ka tagasi jõudnud. Kesköö paiku tuli härra ise jaoskonda ja oli hirmus närviline ja mures ning nõudis, et me kohe tüdrukut otsima läheksime. Aga kuhu? Ta ei osanud ju mitte kuhugi juhatada. Pealegi ta seletas, et oli kõik oma tuttavad läbi helistanud, aga keegi polnud tütrest mitte midagi teadnud. Rahustasime härrasmehe maha ja andsime oma sõna, et hoiame asja erilise tähelepanu all,“ seletas konstaabel.

„Ja mis edasi sai?“ täpsustas komissar Valdek.

„Ju ta koju tagasi läks,“ vastas konstaabel. Kõik kolm vaikisid. Abikomissar Karing võdistas õlgu ja trampis paar korda jalgu.

„Tütar oli täiskasvanu ka, küll sügisel alles saanud, aga ikkagi. Oleks veel, et lapseohtu, siis muidugi, aga suurt inimest niimoodi linnast otsida... No kus sa tead? Noorte naiste asi, kuluta hulk aega ära ja pärast selgub, et on peigmehega plehku pannud,“ rehmas konstaabel Vilipuu käega ja pööras pead. Jällegi hakkasid linna poolt autotuled paistma. Kolm meest kuulsid, kuidas sõiduvahend juba aegsasti kiirust maha võttis ja täpselt Russalka kohal peatus. Juht väljus autost, lõi ukse pauguga kinni, pööras mere poole ja hakkas, ilmselt kohver käes, politseinike poole tulema. Ta oli kogukas mees ning lumes edasijõudmine võttis tal aega. Jõudnud politseinikeni, tervitas mees neid kuuldavalt ähkides.

„Olen doktor Riit. Kus siis...?“ küsis arst ja hingas sügavalt. Ta märkas ise lumes lebavat kogu, rühkis vastust ootamata selle juurde, kummardus vaikselt ägisedes laiba kohale ning asus toimetama. Mehe lai selg varjas politseinikele ta tegevuse. Politseinikud ootasid vaikides eemal.

„Kas keegi oleks nii hea ja näitaks mulle taskulambiga tuld?“ palus arst meeste poole pöördudes. Konstaabel Vilipuu süütas oma taskulambi ja astus arstile lähemale. Teised jäid kohale ja kuulsid aeg-ajalt arsti omaette pomisemas.

„Kuradi külm on. Oleksin pidanud rohkem riideid selga panema või hakkan lihtsalt haigeks jääma,“ tunnistas abikomissar Karing poolihääli ja tammus rutakalt jalalt jalale.

„Vahest?“ arvas komissar ja nookas peaga auto poole. Vastuseks raputas abikomissar sõnatult pead.

„Võite tule ära kustutada,“ sõnas doktor Riit ja tõusis. Nad tulid koos konstaabliga teiste juurde.

„Teda on peenikese nööri või mingi taolise vahendiga kägistatud. Surnud on ta arvatavalt õhtul, aga midagi täpsemat oskan aja kohta alles hiljem öelda. Tuleb arvestada külmakraade ning seda, et ta on mõnda aega lumel lebanud,“ seletas arst.

„Kas see võis siin, selles paigas juhtuda?“ küsis abikomissar Karing.

„See, lugupeetud härrad, on juba teie rida. Ei mina oska praegu selle kohta midagi arvata. Hiljem muidugi, kui selgub, et kehal on mingeid viitavaid jälgi,“ vastas arst.

„Meil saavad käed-jalad tööd täis muidugi,“ sõnas komissar Valdek. „Tänan, härra doktor, ja vabandage, et sellisel ajal olime sunnitud teid tülitama. Meie poolt olete praeguseks vaba. Me ei taha surnukeha enne valget liigutada, sest loodame jälgi leida. Siin on küll pimedas ringi trambitud, aga mine sa tea. Kogu Russalka ümbrus tuleb hoolikalt üle vaadata, skeemid teha ja pildistada.“

Komissar mõtles hetke ja jätkas: „Konstaabel, teie jääte oma paarimehega siia valvesse. Külm on küll, aga me sõidame jaoskonda ja organiseerime sealt vahetuse. Niipea kui valgenema hakkab, tuleme tagasi ja vaatame kõik üle. Siis viime tüdruku ka ära. Ärge muretsege, laseme teid välja vahetada.“

„Ma ei muretsegi, härra komissar, olen siin niikaua, kui vaja,“ vastas konstaabel Vilipuu teenistusvalmilt.

„Lähme meie siis. Katsume mööda vanu jälgi minna, aga tühjagi sa siin päris hästi sotti saad,“ pöördus komissar Valdek abikomissari ja arsti poole. Mehed hakkasid autode poole liikuma. Abikomissar Karing jäi neist paar sammu tahapoole, seisatas ja heitis pilgu mälestussamba tippu. Ta silmitses udust ümbritsetud noore tütarlapse kuju, kes ristiga Aegna taha merele osutas.

„Sama ebamaine, habras ja haavatav... Kas see peab meile midagi ütlema?“ torgatas talle pähe, kuid siis raputas abikomissar endamisi pead ja kutsus end mõttes reaalsusesse tagasi. Ta kiirustas ees liikujaile järele.

Autode juurde jõudnud, valgustas abikomissar Karing asjade seisu ka teisele konstaablile ja andis tallegi lubaduse jaoskonnast vahetus saata. Doktor jättis kõigiga hüvasti, istus autosse, pööras auto kitsukesel kõrvalteel osavalt ringi ja sõitis linna tagasi.

„Peab selle ärimehe juurde minema ja...“ alustas abikomissar Karing, kui nad autoga Narva maanteelt Poska tänavale keerasid.

„Lähme hommikul, hiljem. Ega teda siia saa kutsuda, tuvastamise korraldame ikka õiges kohas,“ vastas komissar Valdek.

„Kui see on ikka tema? Seesama tüdruk?“ kahtles abikomissar.

„Selle peab enne selgeks saama. Vahest tõesti pole, siis ehmata inimene juba hommikul vara poolsurnuks. Laseme korrapidajal konstaablil jaoskonnast ette helistada ja uurida, vahest on tüdruk juba koju jõudnud. Kui kõik on korras, siis pole vaja härrasmeest hoopiski mitte tülitada,“ vastas komissar Valdek.

Tee oli libe ja Erich Karing keskendus auto juhtimisele. Ka komissar Valdek vajus mõttesse. Tasakesi sõites jõudsid nad Koidula tänaval paikneva politseijaoskonna juurde ning parkisid auto kõnnitee servale kuhjatud lumevalli äärde. Abikomissar kulutas vähe aega rihtimaks autot valli sisse aetud vahekäigu kohale, et komissar ei peaks autost väljudes otse lumehange astuma. Mehed sisenesid külguksest majja. Nende sisse astudes tõusis korrapidaja politseinik leti tagant püsti ja ta nägu vajus laiale naerule.

„Tere, Albert, pole kaua kohtunud. Head uut aastat! Küll on hea soe tuba,“ sõnas komissar Valdek kergendatult, ise sõbramehelikult konstaablile kätt ulatades.

„Pole, näe, trehvanud jah,“ vastas Albertiks nimetatud politseinik. „Tulite Russalka juurest?“

„Jah. Polnud just meeldiv käik. Noor naine. Surnud. Kallis kasukas, ilmselt jõukast perest. Kuidas täpselt, millal, kus kohas, eks sellega hakkame kohe hommikul valges tegelema,“ vastas komissar.

„Vastik lugu,“ nõustus Albert.

„Keeruline. Tead, need teie kaks konstaablit jäid sinna valvesse. Millalgi peaks neile vahetuse saatma. Ilm on külm,“ seletas komissar Valdek.

„Teeme ära,“ vastas konstaabel.

„Me arvame, et tegu võiks olla ärimehe tütrega, keda siin hilisõhtul taga otsiti. Mida sa sellest rohkemat tead?“ päris komissar.

„Noo, vaatame,“ sõnas konstaabel ja võttis kõrvalolevalt kirjutuslaualt suure kontoriraamatu. Ta asetas raamatu lahtiselt letile. „Kell kakskümmend kaks nelikümmend on tulnud kõne. Helistajaks oli ärimees Teeorg. Elab Kadriorus. Tal on siinsamas luigetiigist veidi linna poole Poska tänaval kena kahekordne elamu, alles mõned aastad tagasi ehitatud. Väiksemat sorti maja ja sobib kenasti vanade puude vahele. Ise ka sümpaatne härrasmees, kes oma rahaga ei eputa.“

„Muidugi, nüüd ma tean küll, jaa-jaa. Ka ärimees Teeorgu loomulikult tean, kuigi isiklikult pole au tunda,“ sõnas komissar Valdek silmanähtavalt mornimaks muutudes.

„Tema helistaski. Ta oli mures, sest tütar oli kellelegi sõna jätmata õhtul kella poole üheksa paiku kodust välja läinud. Ja polnud selleks kellaajaks veel tagasi tulnud. Ärimees Teeorg uuris, kas linnas on rahulik ja ega mingit suuremat õnnetust pole juhtunud. Aga kõik oli juttis, tavapärane pudi-padi, üks kaklus Koplis ja nii talle ütlesimegi. Siis,“ konstaabel vaatas jälle raamatusse ja vedas näpuga järge, „on siin punktipealt kirjas, et kümme minutit enne südaööd tuli ärimees Teeorg ise jaoskonda. Siis oli ta juba hirmus mures ja närviline ning nõudis, et me kohe kõik patrullid linna läbi kammima saadaksime. No kus sa siin saadad? Oleks veel, et tegu lapsega, aga täiskasvanud inimene. Härra Teeorg oli ise ka kodust kõikmõeldavad sõbrad ja tuttavad läbi helistanud ja teisigi uurida palunud, aga keegi ei olevat midagi teadnud. Lubasime talle, et hoiame silmad-kõrvad lahti, ja soovitasime härral koju minna,“ jutustas konstaabel.

„Kas ta läks koju?“ küsis abikomissar.

„Kust ma seda tean? Siit ta selle ütlemisega välja astus,“ kinnitas Albert konstaabel Vilipuu sõnu.

„Kas teil ärimees Teeoru kadunud tütre isikukirjeldus on?“ küsis komissar.

„Jah, siin see on. Kakskümmend üks aastat vana, aga näeb noorem välja. Blond pea, sinisilmad, hele nahk, pikkus meeter kuuskümmend üks, saleda ja hapra kehaehitusega. Seljas mustast kotiknahast kasukmantel, samast karvast moodne talvemüts, jalas viltsaapad. Ongi kõik,“ luges konstaabel.

Komissar Valdek ja abikomissar Karing vaatasid teineteisele otsa. Siis noogutas abikomissar vaevaltmärgatavalt.

„See ongi tema,“ sõnas abikomissar Karing sügavalt ohates.

 .........