Merike Jürjo. "Pikad varjud teel" 

VANAMOODNE KRIMINAALROMAAN

Pikad varjud teel esikaas

Taskulambi valgusjoas vaatas talle vastu noore naise kaame ja elutu nägu. Naise kasukat, tema ripsmeid, kulme ja juukseid kattis valge härmatis. «Kas märkasite ka küsida, mida see mees siin Russalka juures teise jaanuari varahommikul veidi enne kella viit tegi?» päris komissar mornilt. Ta vaatas merel laiuvat lumevälja, kus vasakul kumas paksus udus Tallinna siluett... 

Autori eelmises raamatus «Mälestusteta maja» toimetasid naiskodukaitsjad 1938. aasta võidupüha eel Lõuna-Eestis, seekordsed ärevad sündmused leiavad aset aastavahetusel 1937/1938 Toompeal, Kadriorus ja ohvitseride kasiinos Raekoja platsil.

Ilmumisaasta: 2010

ARVUSTUSED: 
Lugeja kirjutab romaani "Pikad varjud teel" kohta.

SOODUSPAKKUMINE! 
KIRJASTUSE HIND: 3.00 € 

Ebamaine, habras ja haavatav

„Kurat võtaks! See veel puudus, ongi vist seesama tüdruk, keda siin hilisõhtust saadik taga otsitakse,“ vandus konstaabel Vilipuu omaette, kui lumme vajunud kogule lähemale kummardus. Taskulambi valgusjoas vaatas talle vastu noore naise kaame ja elutu nägu. Naise kasukat, tema ripsmeid, kulme ja juukseid kattis valge härmatis. Ta oli päris kindlasti surnud. Konstaabel tõusis püsti ja vilgutas taskulambiga Pirita teel seisva auto poole, aga ta polnud üldsegi kindel, et valgusvihuga antud märguanne udus kohale jõudis. Hetk hiljem märkas ta linna poolt sõitva auto tulesid. Masin sõitis väga kiiresti ja hakkas enne Russalka kujuni jõudmist tempot maha võtma, aga oli sunnitud ikkagi järsult pidurdama. Konstaabel vaatas, kuidas autotuled lumisel teel paarkümmend meetrit mälestussambast mööda libisesid. Ta nägi udus ähmaselt kahte kogu masinast väljumas ja siis kostis kaks autouste kinnilöömise paugatust. Tumedad kogud rühkisid tee veeres seisva politseiauto juurde, peatusid seal hetkeks ja hakkasid mere poole tulema. Konstaabel Vilipuu seisis ja ootas, kuni mehed läbi lume sumades temani jõudsid.

„Õhtust! Või õigemini juba varahommikust!“ sõnas pikem saabuja. „Komissar Valdek, Meinhard Valdek.“

„Head uut aastat! Me pole kohtunud, aga peab vist ütlema, et pole eriti hea algus uuele aastale. Mina, abikomissar Karing. Karing, Erich olen mina,“ tutvustas end lühem tüse mees. Nad kätlesid.

„Mis siin on?“ küsis komissar ohates.

„Kannan ette, et surnud naine,“ teatas konstaabel Vilipuu lühidalt.

„Mida veel?“ küsis komissar.

„Rohkemat ei oskagi midagi praegu ütelda. Ise ka alles jõudsin, liigutanud ma teda pole. Naine on noor ja kannab kallist kasukat,“ lisas konstaabel. Ettevaatlikult taganes ta lumel lebavast kogust mõne meetri kaugusele. Uustulnukad kummardusid ja uurisid omakorda taskulambi valgel lumel lebavat kogu. Siis taandusid nemadki viis-kuus sammu eemal ootava konstaabli juurde.

„Ootame arsti ära. Ega siin enne valget ei saagi ega näegi midagi üle vaadata. Tähtis on, et lumist ümbrust väga segi ei trambiks, äkki leiab päevavalges mõne jälje või asitõendi,“ sõnas komissar Valdek ja üritas lambiga sündmuskoha lähemat ümbrust valgustada. Lähemal paistis hulgaliselt jalajälgi ja veidi kaugemal võis valgusjoas risti-rästi ka suusaradasid aimata.

„Te tulite siia…?“ küsis abikomissar Karing ja puhus paljastele kätele sooja hingeõhku.

„Teate peale tulin. Üks mees tuli meile Koidula tänava jaoskonda ja ütles, et Russalka taga lamab noore naise laip. Sõitsime kohe kontrollima. Ja nii oligi, lebab siin,“ seletas konstaabel Vilipuu.

„Mis kell oli, kui see mees jaoskonda tuli?“ tahtis abikomissar teada. Ta toppis käed ebaviisakalt talvemantli taskutesse.„Unustasin kindad autosse,“ märkis ta seejuures vabandavalt.

 „Kakskümmend minutit puudus viiest,“ vastas konstaabel.

„Kas märkasite ka küsida, mida see mees siin Russalka juures teise jaanuari varahommikul veidi enne kella viit tegi?“ päris komissar mornilt. Ta heitis korraks pilgu oma kaaslasele ja silmitses siis merel laiuvat lumevälja. Vasakul kumas paksus udus Tallinna siluett.

„Muidugi küsisime,“ vastas konstaabel asjalikult.

„Ja mida siis vastuseks kuulsite?“ päris komissar kannatlikult edasi.

„Ühesõnaga, härra komissar, olime valves. Nimetatud kellaajal tormas jaoskonna uksest sisse noorepoolne ähmis mees ja teatas, et Russalka kujust veidi mere pool lebab lumes naisterahva laip. Seletas meile, et tema oli naist vaadanud, ta selili keeranud ja hoolimata pimedast ajast ning udust päris kindel, et naine oli surnud. Siis suusatanud kohe kiiresti meie juurde jaoskonda teatama,“ seletas konstaabel pikemalt.

„Suusatanud?“ täpsustas komissar Valdek.

„Jah. Suusatanud,“ vastas konstaabel Vilipuu rahulikult ja viipas käega üle Tallinna lahe Keskvangla poole. „Mees on Patareis valvur. Pidi elama seal laulupeo platsi taga ja käib niimoodi tööl. Läks varahommikusse vahetusse. Ta on sportlane ja suusatab kodust tööle minnes ja tagasi tulles üle mere. Nii pidi hulga kiiremini kohale saama kui linna kaudu. Ja millega sa varahommikul siit ikka lähed? Hea treening ka,“ seletas konstaabel Vilipuu.

„Nojah, tõepoolest,“ lausus komissar Valdek nõustuvalt ja laskis oma taskulambi valgusjoal ümbruses jällegi siia-sinna seigelda. Ühed suusajäljed hakkasid tõepoolest lumes lebava kogu juures silma.

„Mina mõtlesin kohe, et see on nüüd see kadunud tüdruk,“ jätkas konstaabel.

„Kadunud tüdruk?“ küsis abikomissar. „Missugune kadunud tüdruk?“

„No õhtul, kui olime valves. Kõigepealt helistati. See võis kusagil poole üheteistkümne paiku juhtuda. Üks ärimees teatas, et tema tütar on kodust välja läinud. Pole kellelegi öelnud, kuhu või nii. Ja pole seni ka tagasi jõudnud. Kesköö paiku tuli härra ise jaoskonda ja oli hirmus närviline ja mures ning nõudis, et me kohe tüdrukut otsima läheksime. Aga kuhu? Ta ei osanud ju mitte kuhugi juhatada. Pealegi ta seletas, et oli kõik oma tuttavad läbi helistanud, aga keegi polnud tütrest mitte midagi teadnud. Rahustasime härrasmehe maha ja andsime oma sõna, et hoiame asja erilise tähelepanu all,“ seletas konstaabel.

„Ja mis edasi sai?“ täpsustas komissar Valdek.

„Ju ta koju tagasi läks,“ vastas konstaabel. Kõik kolm vaikisid. Abikomissar Karing võdistas õlgu ja trampis paar korda jalgu.

„Tütar oli täiskasvanu ka, küll sügisel alles saanud, aga ikkagi. Oleks veel, et lapseohtu, siis muidugi, aga suurt inimest niimoodi linnast otsida... No kus sa tead? Noorte naiste asi, kuluta hulk aega ära ja pärast selgub, et on peigmehega plehku pannud,“ rehmas konstaabel Vilipuu käega ja pööras pead. Jällegi hakkasid linna poolt autotuled paistma. Kolm meest kuulsid, kuidas sõiduvahend juba aegsasti kiirust maha võttis ja täpselt Russalka kohal peatus. Juht väljus autost, lõi ukse pauguga kinni, pööras mere poole ja hakkas, ilmselt kohver käes, politseinike poole tulema. Ta oli kogukas mees ning lumes edasijõudmine võttis tal aega. Jõudnud politseinikeni, tervitas mees neid kuuldavalt ähkides.

„Olen doktor Riit. Kus siis...?“ küsis arst ja hingas sügavalt. Ta märkas ise lumes lebavat kogu, rühkis vastust ootamata selle juurde, kummardus vaikselt ägisedes laiba kohale ning asus toimetama. Mehe lai selg varjas politseinikele ta tegevuse. Politseinikud ootasid vaikides eemal.

„Kas keegi oleks nii hea ja näitaks mulle taskulambiga tuld?“ palus arst meeste poole pöördudes. Konstaabel Vilipuu süütas oma taskulambi ja astus arstile lähemale. Teised jäid kohale ja kuulsid aeg-ajalt arsti omaette pomisemas.

„Kuradi külm on. Oleksin pidanud rohkem riideid selga panema või hakkan lihtsalt haigeks jääma,“ tunnistas abikomissar Karing poolihääli ja tammus rutakalt jalalt jalale.

„Vahest?“ arvas komissar ja nookas peaga auto poole. Vastuseks raputas abikomissar sõnatult pead.

„Võite tule ära kustutada,“ sõnas doktor Riit ja tõusis. Nad tulid koos konstaabliga teiste juurde.

„Teda on peenikese nööri või mingi taolise vahendiga kägistatud. Surnud on ta arvatavalt õhtul, aga midagi täpsemat oskan aja kohta alles hiljem öelda. Tuleb arvestada külmakraade ning seda, et ta on mõnda aega lumel lebanud,“ seletas arst.

„Kas see võis siin, selles paigas juhtuda?“ küsis abikomissar Karing.

„See, lugupeetud härrad, on juba teie rida. Ei mina oska praegu selle kohta midagi arvata. Hiljem muidugi, kui selgub, et kehal on mingeid viitavaid jälgi,“ vastas arst.

„Meil saavad käed-jalad tööd täis muidugi,“ sõnas komissar Valdek. „Tänan, härra doktor, ja vabandage, et sellisel ajal olime sunnitud teid tülitama. Meie poolt olete praeguseks vaba. Me ei taha surnukeha enne valget liigutada, sest loodame jälgi leida. Siin on küll pimedas ringi trambitud, aga mine sa tea. Kogu Russalka ümbrus tuleb hoolikalt üle vaadata, skeemid teha ja pildistada.“

Komissar mõtles hetke ja jätkas: „Konstaabel, teie jääte oma paarimehega siia valvesse. Külm on küll, aga me sõidame jaoskonda ja organiseerime sealt vahetuse. Niipea kui valgenema hakkab, tuleme tagasi ja vaatame kõik üle. Siis viime tüdruku ka ära. Ärge muretsege, laseme teid välja vahetada.“

„Ma ei muretsegi, härra komissar, olen siin niikaua, kui vaja,“ vastas konstaabel Vilipuu teenistusvalmilt.

„Lähme meie siis. Katsume mööda vanu jälgi minna, aga tühjagi sa siin päris hästi sotti saad,“ pöördus komissar Valdek abikomissari ja arsti poole. Mehed hakkasid autode poole liikuma. Abikomissar Karing jäi neist paar sammu tahapoole, seisatas ja heitis pilgu mälestussamba tippu. Ta silmitses udust ümbritsetud noore tütarlapse kuju, kes ristiga Aegna taha merele osutas.

„Sama ebamaine, habras ja haavatav... Kas see peab meile midagi ütlema?“ torgatas talle pähe, kuid siis raputas abikomissar endamisi pead ja kutsus end mõttes reaalsusesse tagasi. Ta kiirustas ees liikujaile järele.

Autode juurde jõudnud, valgustas abikomissar Karing asjade seisu ka teisele konstaablile ja andis tallegi lubaduse jaoskonnast vahetus saata. Doktor jättis kõigiga hüvasti, istus autosse, pööras auto kitsukesel kõrvalteel osavalt ringi ja sõitis linna tagasi.

„Peab selle ärimehe juurde minema ja...“ alustas abikomissar Karing, kui nad autoga Narva maanteelt Poska tänavale keerasid.

„Lähme hommikul, hiljem. Ega teda siia saa kutsuda, tuvastamise korraldame ikka õiges kohas,“ vastas komissar Valdek.

„Kui see on ikka tema? Seesama tüdruk?“ kahtles abikomissar.

„Selle peab enne selgeks saama. Vahest tõesti pole, siis ehmata inimene juba hommikul vara poolsurnuks. Laseme korrapidajal konstaablil jaoskonnast ette helistada ja uurida, vahest on tüdruk juba koju jõudnud. Kui kõik on korras, siis pole vaja härrasmeest hoopiski mitte tülitada,“ vastas komissar Valdek.

Tee oli libe ja Erich Karing keskendus auto juhtimisele. Ka komissar Valdek vajus mõttesse. Tasakesi sõites jõudsid nad Koidula tänaval paikneva politseijaoskonna juurde ning parkisid auto kõnnitee servale kuhjatud lumevalli äärde. Abikomissar kulutas vähe aega rihtimaks autot valli sisse aetud vahekäigu kohale, et komissar ei peaks autost väljudes otse lumehange astuma. Mehed sisenesid külguksest majja. Nende sisse astudes tõusis korrapidaja politseinik leti tagant püsti ja ta nägu vajus laiale naerule.

„Tere, Albert, pole kaua kohtunud. Head uut aastat! Küll on hea soe tuba,“ sõnas komissar Valdek kergendatult, ise sõbramehelikult konstaablile kätt ulatades.

„Pole, näe, trehvanud jah,“ vastas Albertiks nimetatud politseinik. „Tulite Russalka juurest?“

„Jah. Polnud just meeldiv käik. Noor naine. Surnud. Kallis kasukas, ilmselt jõukast perest. Kuidas täpselt, millal, kus kohas, eks sellega hakkame kohe hommikul valges tegelema,“ vastas komissar.

„Vastik lugu,“ nõustus Albert.

„Keeruline. Tead, need teie kaks konstaablit jäid sinna valvesse. Millalgi peaks neile vahetuse saatma. Ilm on külm,“ seletas komissar Valdek.

„Teeme ära,“ vastas konstaabel.

„Me arvame, et tegu võiks olla ärimehe tütrega, keda siin hilisõhtul taga otsiti. Mida sa sellest rohkemat tead?“ päris komissar.

„Noo, vaatame,“ sõnas konstaabel ja võttis kõrvalolevalt kirjutuslaualt suure kontoriraamatu. Ta asetas raamatu lahtiselt letile. „Kell kakskümmend kaks nelikümmend on tulnud kõne. Helistajaks oli ärimees Teeorg. Elab Kadriorus. Tal on siinsamas luigetiigist veidi linna poole Poska tänaval kena kahekordne elamu, alles mõned aastad tagasi ehitatud. Väiksemat sorti maja ja sobib kenasti vanade puude vahele. Ise ka sümpaatne härrasmees, kes oma rahaga ei eputa.“

„Muidugi, nüüd ma tean küll, jaa-jaa. Ka ärimees Teeorgu loomulikult tean, kuigi isiklikult pole au tunda,“ sõnas komissar Valdek silmanähtavalt mornimaks muutudes.

„Tema helistaski. Ta oli mures, sest tütar oli kellelegi sõna jätmata õhtul kella poole üheksa paiku kodust välja läinud. Ja polnud selleks kellaajaks veel tagasi tulnud. Ärimees Teeorg uuris, kas linnas on rahulik ja ega mingit suuremat õnnetust pole juhtunud. Aga kõik oli juttis, tavapärane pudi-padi, üks kaklus Koplis ja nii talle ütlesimegi. Siis,“ konstaabel vaatas jälle raamatusse ja vedas näpuga järge, „on siin punktipealt kirjas, et kümme minutit enne südaööd tuli ärimees Teeorg ise jaoskonda. Siis oli ta juba hirmus mures ja närviline ning nõudis, et me kohe kõik patrullid linna läbi kammima saadaksime. No kus sa siin saadad? Oleks veel, et tegu lapsega, aga täiskasvanud inimene. Härra Teeorg oli ise ka kodust kõikmõeldavad sõbrad ja tuttavad läbi helistanud ja teisigi uurida palunud, aga keegi ei olevat midagi teadnud. Lubasime talle, et hoiame silmad-kõrvad lahti, ja soovitasime härral koju minna,“ jutustas konstaabel.

„Kas ta läks koju?“ küsis abikomissar.

„Kust ma seda tean? Siit ta selle ütlemisega välja astus,“ kinnitas Albert konstaabel Vilipuu sõnu.

„Kas teil ärimees Teeoru kadunud tütre isikukirjeldus on?“ küsis komissar.

„Jah, siin see on. Kakskümmend üks aastat vana, aga näeb noorem välja. Blond pea, sinisilmad, hele nahk, pikkus meeter kuuskümmend üks, saleda ja hapra kehaehitusega. Seljas mustast kotiknahast kasukmantel, samast karvast moodne talvemüts, jalas viltsaapad. Ongi kõik,“ luges konstaabel.

Komissar Valdek ja abikomissar Karing vaatasid teineteisele otsa. Siis noogutas abikomissar vaevaltmärgatavalt.

„See ongi tema,“ sõnas abikomissar Karing sügavalt ohates.

 .........