Mary S. Lovell. "Mitfordi tüdrukud"


Mitfordide perekonna tegid kuulsaks kuus ilusat ja andekat õde: Nancy, Pam, Diana, Unity, Decca ja Debo. Vanim neist, Nancy, kirjutas hulga silmapaistvaid romaane, mille tegelaskujud on suuresti inspireeritud ta oma perekonnast. Decca kirjanikukarjäär algas populaarse lapse- ja noorpõlvemälestuste raamatu ilmutamisega. Ka Diana ja Debo kirjutasid hiljem rohke publikumenu osaliseks saanud raamatuid. Mitfordi õdesid ei tunta aga ainuüksi raamatute kirjutamise kaudu, vaid igaühel neist oli erakordselt põnev elusaatus ja nad suhtlesid oma eluteel suure hulga maailma mastaabis oluliste 20. sajandi suurkujudega nagu Winston Churchill, Anthony Eden, Adolf Hitler, Paul Joseph Goebbels, Benito Mussolini, Hermann Göring ja kindral de Gaulle, aga ka Windsori hertsog ja hertsoginna, John ja Robert Kennedy jt. Kuigi poliitika mängis õdede elus väga olulist rolli, ei ole see raamat poliitikast, nii et kõik, kes loodavad siit leida kriitikat Unity ja Diana ning paremäärmusluse kohta või Decca ja vasakäärmusluse kohta, saavad pettumuse osaliseks. Raamatu autor Mary S. Lovell aktsepteerib iga tegelast täpipealt nii, nagu ta oli. 

Tõlge: Iris Assad ja Piret Kuusik

Kujundus: Tiina Sildre

KIRJASTUSE HIND:  19.00 €  

Diana ja Sir Oswald Mosley

Kuigi räägitakse, et Sydney olevat nutnud kuuldes, et ta neljas laps on jällegi tüdruk, lahtus ta pettumus peagi, sest Diana oli algusest peale väga ilus.

Juba paar nädalat pärast debütantide tantsupidude algust 1928. aasta kevadel, napsas Diana endale ihaldatud poissmehe ja armus temasse. Bryan Guinness, Inglismaa suurima varanduse pärija, tegi talle abieluettepaneku. Bryan oli „südamelt kirjanik ning kõige õnnelikum kunstnike ja kirjanike seltskonnas“. Dianat veetleski pigem see, mitte niivõrd Bryani varandus.

Diana nautis oma abielu algust samamoodi nagu pulmigi, sest abielu pakkus talle vabaduse tegelda kõige huvipakkuvaga. Põhiliselt olid selleks kohtumised uute huvitavate inimestega, ilma et oleks pidanud muretsema vanemate halvakspaneva reaktsiooni pärast, head vestlused, raamatud, maalid, muusika ja reisimine. Nüüd oli temast saanud täiskasvanud abielunaine, tal oli kena ja meeldiv abikaasa, kelle vastu olid tal romantilised tunded, ning ta sai endale lubada glamuurset elustiili. Ta vabaduse tunne oli joovastav.

Tähistamaks Diana kahekümne teist sünnipäeva 1932. aasta juunis, korraldasid Guinnessid suure peo. Diana oli siis oma ilu tipul, teda oli maalinud pool tosinat tolle aja kuulsamat kunstnikku. Ta klassikaliste näojoontega peenetundeliselt modelleeritud nägu, millest oli saanud ajastu ikoon, ilmus regulaarselt seltskonnauudiste veergudel. Ta oli naine, kes omas pealtnäha kõike ‒ ta oli noor, rikas, õnnelikus abielus ja kaks tervet last. Kuid pisut enne seda oli ta tutvunud elegantse ja ohtliku Sir Oswald Mosley’ga ning temasse meeletult armunud. See oli võimas armastus, selline, mis kõrvaldab oma teelt kõik takistused ja kestab elu lõpuni, kuid Diana ei teadnud seda siis veel. Diana alateadvuses püsis teadmine Mosley „seelikuküti“ mainest, mis ei pannud teda mehesse just soojalt suhtuma.

Siiski oli vaid aja küsimus, kuni Londoni kõrgseltskonna soositud printsess sattus täielikult selle mehe lummussesse, kes ei raisanud aega, et omandada Briti poliitika enfant terrible’i mainet. Nende kiindumuse süvenedes olid nad mõlemad teadlikud oma saladuse hoidmise vajalikkusest, teades, millist furoori see avalikuks saades tekitab. Ka hoolis Diana tõeliselt Bryanist ega tahtnud talle haiget teha.

Toona oli Mosley brittide tavapärast poliitilist elu arvestades oma karjääri tipus, kuid siis astus ta julge sammu. Selleks andis talle tõuke George Bernard Shaw ning rahaliselt toetas Sir William Morris. Mosley asutas oma partei, mille ta nimetas üsna fantaasiavaesel moel The New Party (Uus Partei) ja millest arenes Britsh Union of Fascists (Briti Fašistide Liit) ehk BUF. BUF pooldas totalitaarset valitsust, selle aktiivsed liikmed kandsid vormiriietust ja see toetas Euroopa fašistlikke parteisid, kuigi Mosley oli oma veendumustelt eelkõige ultranatsionalist.

1936. aastal külastas Diana  mitu korda Saksamaad, kus kohtus ka Hitleriga. Inglismaale tagasi pöördudes sai Diana kutse lõunasöögile Churchillide juures. Churchill soovis kuulda Diana arvamust Hitleri kohta. Varem oli Hitler uurinud Dianalt Churchilli kohta ja on oluline märkida, et Diana oli väheseid isikuid, kui üldse oli veel kedagi, kes tundis isiklikult nii Hitlerit kui ka Churchilli. Ta tegi ettepaneku, et nad võiksid kohtuda, olles veendunud, et need kaks suurmeest saaksid omakeskis üsna hästi hakkama, kuigi oli ilmselge, et nad nägid teineteises juba rivaale. „Oh ei. Ei!“ vastas Winston.

On üsna ahvatlev mõtiskleda selle üle, mis oleks võinud juhtuda, kui Dianal oleks õnnestunud korraldada nende kohtumine. Kas oleks siis sõda, mis rebis Euroopa tükkideks, jäänud toimumata? Hitler oli vaimustatud inglaste oskusest kontrollida ja hoida oma võimu all üüratu suurt miljonitest inimestest koosnevat impeeriumi. Ta pidas seda aaria rassi ülemuslikkuse tõestuseks ning on arvatud, et just see päästiski Ühendkuningriigi äkkrünnaku eest.

1936. aasta algul otsustasid Diana ja Mosley abielluda, kuid teatud põhjustel ei soovinud Mosley, et keegi sellest teada saaks. Diana ja Mosley abielu sõlmiti Goebbelsi korteri elutoas 6. oktoobril 1936. Väike seltskond liikus pärast abielu sõlmimist Magda Goebbelsi korraldatud pidulikku pulmalauda. Hiljem võtsid nad osa Sportsplatzil toimunud miitingust, kus Hitler kõneles kahekümnele tuhandele kuulajale. Seejärel lahkus Hitler erirongiga Münchenisse ja äsjaabiellunud läksid Kaiserhofi hotelli.

Mais 1940, kui Hitleri väed läbi Euroopa marssisid ja riiki sissetungi oht oli tõeline, valdas „kogu riiki viienda kolonni hüsteeria“. Churchilli Rahvuslik Valitsus otsustas arreteerida kõigi vaenuriikide kodanikud, fašistid ja kommunistid, põhjendades seda sellega, et nad on potentsiaalseks turvariskiks. Sir Oswald Mosley vangistati 23. mail ja Diana 6. juunil. Diana aeg venis ülipikkamisi ja vangistatud naised elasid palju halvemates tingimustes kui nende mehed. Kord tabas pomm Londoni pommirünnaku ajal vanglat ja purustas peamise kanalisatsioonitoru, misjärel kattis alumist korrust kolm päeva reovesi ja tualetid ujutasid üle. Polnud vett pesemiseks ega koristamiseks ja pea kohe said naisvangid toidumürgistuse.

Mosley’d veetsid vanglas kolm ja pool aastat kuni 1943. aasta sügiseni.