Mati Õun, Merike Jürjo, Hanno Ojalo. "Lennuki" ja "Wambola" lugu 



See raamat on tublisti laiendatud väljaanne 1997. kirjastuse „Olion” poolt ilmutatud raamatust „Miiniristlejad „Lennuk” ja „Wambola”. Nende ehitamise, sõjasõitude ja müümise lugu”. Seekordses teoses on lisaks Eesti mereväe kahele suurimale sõjalaevale „Lennuk” ja „Wambola” ning nende tüüplaevale „Novik” jälgitud ka teiste samatüübiliste Läänemere laevatehastes ehitatud hävitajate elulugusid kuni nende hukkumiseni või lammutamiseni. Raamatu teksti on parandatud, kaasajastatud ja täpsustatud ka muudes asjades ning lisatud mõndagi huvitavat. Põhjalikult uuenenud on mitmed algsed peatükid ja täiesti uus osa on kirjutatud Merike Jürjo poolt sõjalaevade „Lennuk” ja „Wambola” müümisest Peruule ning selle seostest riigipöördega Eestis 1934. aasta märtsis. Laiemalt on käsitletud ka Venemaa ja järgnenud aegade Nõukogude Liidu samatüübiliste hävitajate, nn. novikute tegemisi Esimeses maailmasõjas, sõdadevahelisel rahuajal ja Teises maailmasõjas. 

Ilmumisaasta: 2012 
Kujundaja: Märt Kullo
 
KIRJASTUSE HIND: 8.50 € 

SÕJALAEVADE MÜÜGIST SÕJALISE RIIGIPÖÖRDENI

Merike Jürjo

„Mõiste alla vaikiv ajastu Eestis kuulub ajajärk meie lähemast ajaloost, alates 12. märtsist 1934, mil toimus Eestis riigivanem Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri poolt korraldatud riigipööre,“ kirjutas Ilmar Raamot (1991) oma mälestusteraamatu teises osas. „13. märtsi hommikul äratati mind varakult teatega, et eelmisel õhtul oli meil toimunud riigipööre ja tee Toompeale on suletud. /.../ Kogu see jutt Pätsi võimuhaaramisest või tema ettejõudmisest vabadussõjalaste riigipöörde kavatsusest, tundus mulle olevat niivõrd uskumatu, et ma ei söandanud seda isegi telefoni teel kelleltki kontrollima asuda. Otsustasin, et lähen ja vaatan, kui palju sellel jutul võiks olla alust.“

„12. märts seisab Eesti ajaloos üldtuntud daatumina aastat nimetamatagi. 12. märts tähistab vaikiva ajastu algust Eestis. See päev, esmaspäev, koitis Tallinnas halva ilmana. /.../ Paarikümneminutilise kiirmarsiga jõudis kool (Sõjakooli aspirandid) Tõnismäele. Seal jaotati mehed gruppidesse, saadeti mitmes suunas linna laiali. Veebel Kalda kompanii sai käsu minna Narva maanteele Vabadussõjalaste Liidu büroo ette. Sinna pärale jõudnud, sulges kompanii tänava, seadis üles kuulipildujad ja jäi lahingolukorda,“ kirjutas oma enamat kui ainult mälestusi pakkuvas raamatus William Tomingas (1992). Ilmar Raamot ja William Tomingas olid kaasaegsed, sündinud vastavalt 1900 ja1895 ning adusid toimunut täiskasvanu pilgul, kuid 12. märts, aastat nimetamata, painab täna veel märksa nooremaidki.

„Tuba on kollakasvalge, laelamp põleb. Kardinate taga õues on hämar. Isa seisab oma ohvitserimundris keset tuba, kinnitab revolvrikabuuri vöörihma külge. /.../ Läbi hämaruse näen – kolonn kolonni järel sammuvad sõdurid me akna alt mööda, püssid õlgadel. /.../ Selle mälupildi,“ alustab Hellar Grabbi (2008) oma mälestuste raamatut, „olen ammu ühendanud kindla kuupäevaga – 12.III.1934.“

Need on ainult paar näidet Eesti ajaloomälust, kuid mälestusi, emotsioone ja hinnanguid 12. märtsil 1934 toimunu kohta leidub enamategi autorite kirjutistes. Ka seisukohti on seinast seina. Ometigi tuleb tõdeda, et seni puudub meie ajalooteaduses igakülgne ja põhjalik uurimus, mis püüaks erinevatest vaatenurkadest valgustada, kuidas, mil viisil ja missugusele isikute ringile toetudes12. märtsi riigipööre ette valmistati ja läbi viidi.

Oma kirjutises püüan valgustada 1934. aasta riigipöördega seonduvat tahku, kas ja kui palju võis riigipöördele sillutada teed sõjalaevade „Lennuk“ ja „Vambola“ müügiga 1933. aasta suvel puhkenud üleriigiline skandaal ja selle päevakorrale kerkimine jällegi 1934. aasta algul. Ajaliselt lähedaste ja riikluse seisukohalt oluliste sündmuste keerises tekib mitmeid põhimõttelisi küsimusi. Esmalt, kas näha hävitajate müügiga Peruule seonduvas ainult riigikaitselist aspekti või lisandub sellele ka tugev poliitiline nüanss ning millisel ajahetkel üks või teine neist domineerivaks osutus? Millises seadusruumis toimisid Eesti riik ja selle ametnikud, et müügitehinguga avanes ikka ja jälle võimalus avalikkuse tähelepanu äratada ning seda poliitilise võitluse instrumendina kasutada? Miks oli vaja jaanuari algul 1934 Konstantin Pätsi erakonnale kuuluvas ajalehes „Kaja“ tekitada suuremahuline süüdistus miljonite kõrvaldamisest laevamüügitehingu läbiviimisel ning seeläbi algatada juurdlus endise kaitseministri August Keremi ja Kaitsevägede Staabi ülema kindralmajor Juhan Tõrvandi kui müügitehingu läbiviimise eest vastutajate suhtes? Millal ikkagi võisid alata ettevalmistused sõjaliseks riigipöördeks ehk millal algas selektsioon leidmaks riigipöörde mõtet toetavaid võtmepersoone Eesti riigikaitse juhtkonnas? Miks kaotas kindralmajor Juhan Tõrvand viis päeva enne 12. märtsi riigipööret lõplikult oma ametikoha, kuigi juurdlus tema osa ja vastutuse üle müügitehingus veel kestis? Kas kindralmajor Tõrvandi kiire väljavahetamine Kaitsevägede Staabi ülema ametikohal kindralmajor Nikolai Reegi vastu võis teenida otseselt riigipöörde ettevalmistamise ja riigipöörajate toetamise huve?

Eesti merejõudude kallis uhkus

Kuni 1933. aasta müügitehinguni moodustasid Eesti merejõudude kandvama osa Vabadussõja algul omandatud  sõjalaevad „Lennuk“ ja „Vambola“. Ja kuigi need olid ajaloolase Toe Nõmme (2009) hinnangul 1920. aastate algul Balti riikide, Soome ja Poola suurimad ja kiireimad sõjalaevad, otsustati juba 1921. aastal hävitajad müüa. Need laevad ei sobinud Eesti merepiiri kaitseks, kuid pakkusid võimaluse nende müügihinna abil märksa otstarbekohasemate laevade hankimiseks. Toetudes Vabadussõja-aegsete Briti mereväeoperatsioonide kogemustele Läänemerel, esmajoones Soome lahes, peeti efektiivsemaks variandiks kombinatsiooni kiirekäigulistest torpeedokaatritest toetatuna paari allveelaevaga. Pealegi, esimesi samme astuv iseseisev Eesti merepoliitika pidi kujunema „täiesti kokkukõlas Suur Britanniaga, kelle toetust meie ka edaspidi omale merel peaks kindlustama.“

1926. aastal koostas Eesti merejõudude juhtkond kaitselaevastiku moderniseerimise kava, millele tuginedes Kaitsevägede Staap 1930. aastal esitas seaduseelnõu krediidi nõutamiseks 3 allveelaeva ja 4 CMB (Coastal Motor Boat) eritüüpi kaatri soetamiseks. Eeltööd peatusid 1929. aastal alanud ülemaailmsest majanduskriisist tuleneva kitsikuse tõttu, kuid riigikaitse juhid püsisid endiselt seisukohal, et hävitajate kasutamise kulud ühtede ja samade ülesannete täitmisel on võrreldes uuemate mereväe relvade ja laevadega liiga suured, näiteks maksis üks tund hävitajate täiskäiku 1000 krooni. Samuti näitas mereväe prognoos, et umbes kümne aasta pärast muutuvad hävitajad ilma kuluka kapitaalremondita kasutamiskõlbmatuks, kui välja arvata suurtükid, tulejuhtimise abinõud ja muud seadmed, mida oleks saanud mujal ära kasutada. Detsembris 1934 kindralmajor Tõrvandi ja August Keremi üle peetaval kohtuprotsessil tunnistajana esinev kindralleitnant Johan Laidoner selgitas, et „Lennuk“ ja „Vambola“ olid omaaegsed tippsaavutused, kuid komplitseeritud, arvestades väikeriigi vajadusi, sest olid mõeldud tegutsema mitte iseseisvatena, vaid suurte laevade saatjatena. Kindralleitnant hindas sääraste laevade iga üldiselt 16 aasta peale, mis hävitajatel oli juba ületatud. Samal kohtuprotsessil küsis advokaat Elmar Anderson Merejõudude juhatajalt mereväekapten Valentin-Martin Grenzilt: „Kas need laevad olid soomustatud?“ ja kuulis vastuseks, et selliseid laevu ei soomustata. Advokaat päris edasi, kas neid laevu oleks võinud püssikuuliga läbi lasta? Selle peale kõlas vastus: „Jah, peaaegu.“  ....