Läbimüüdud ja tellimusraamatud


"Kokaraamat. Cookbook. Kochbuch."
VALITUD EESTI JA BALTIMAADE KAUNEIMATE RAAMATUTE HULKA 2011

Kolmes keeles - eesti, inglise, saksa - koostatud kokaraamat pakub kerge vaevaga eestimaistest toiduainetest valmistatavate roogade retsepte. Illustreeritud möödunud sajandist pärinevate ajalooliste fotodega.

Ilmumisaasta: 2011
Koostaja: Merike Jürjo
Tõlkijad: Iris Assad, Juliane Luttmann, Piret Kuusik, Britta Tarvis
Kujundaja: Angelika Schneider

ARVUSTUSED:
Kaitseliidu ajakirjas "Kaitse Kodu" katsetavad naiskodukaitsjad retsepte raamatust "Kokaraamat. Cookbook. Kochbuch."

***

Vaimustuse tiivul esikaas

Erik G. Verg. "Vaimustuse tiivul"
VALITUD 25 KAUNEIMA EESTI RAAMATU HULKA 2012 

Baltisakslane Erik G. Verg (sünd. 1919) kirjutab elavalt oma lapsepõlvest ja noorusest 1920.–1930. aastail Tartus, Vilniuses, Rakveres ja Tallinnas arvamusega, et „kui mina seda ei tee, ei tee seda pärast mind enam mitte keegi“. Ta kirjeldab üht ajastut ja sündmusi, millest kaasaegsed pigem vaikivad. Enamasti on kõne all igapäevane elu ja tegemised, kuid samas jäädvustab autor märksa enam kui vaid isikliku loo ja aitab sel moel täita üht lünka Balti memuaarkirjanduses. 1939. aasta sügisel siirdus Vergide pere baltisakslaste ümberasustamise käigus Poolasse. 1940. aastal pärast kooli lõpetamist ja lühikest teenistust Hitlerjugend’is ühines ta Abwehri eriotstarbelise õpperügemendiga Brandenburg z.b.V 800. Koos paljude teiste Reich’i ümberasunud baltisakslastega viis sõda teda 1941. aasta suvel Eestisse ja hilisematel sõja-aastatel ta enda sõnul „Arktikast Aadriani, Pariisist Pripjetini“.
Pärastsõjajärgsel ajal töötas Erik G. Verg ajakirjanikuna. 1952. aastal alustas ta ajakirja „Baltische Briefe“ kaudu Tallinna Saksa Kõrgema Reaalkooli kunagiste klassikaaslaste otsinguid. 1962. aastal külastas ta pea esimesena baltisakslastest pärastsõjajärgset Tallinna, et otsida oma Eestisse jäänud klassikaaslasi. Tema hilisemad käigud Nõukogude Eesti pealinna Tallinna ning juba hiljem ka Tartusse, aitavad luua sooja pildi sõjas räsitud ja eraldatud põlvkonnast, mida Erik G. Verg sügava inimlikkusega jäädvustab.

Tõlkija: Iris Assad
Kujundaja: Angelika Schneider
Ilmumisaasta: 2012

ARVUSTUSED: 
Kaarel Tarand kirjutab kultuurilehes Sirp, et mälestusteraamat "Vaimustuse tiivul" annab hea ülevaate sellest, kuidas väike rahvuskild muukeelses keskkonnas nii hästi toimida ja elada saab.

***

Reny Klas-Glass. "Üks lugu minu elust"

14. juuni 1941.

Kahekümne üheksa aastane Reny naudib koos oma mehe ja väikese tütre Gabyga idüllilist pereõnne. Reny ja ta abikaasa lähevad sel ilusal juunihommikul rõõmsalt tööle, kui näevad Punaarmee sõdureid inimesi hoolimatult nende kodudest välja ajamas ja veoautodele sundimas. Veidi hiljem jõuavad küüditajad ka nendeni ja nemadki käsutatakse autole.
Reny (Reeli) Klas-Glass (neiuna Citron) sündis 3. augustil 1911. aastal Haapsalus. Tema isa, Isaak Citron oli Leedus, lasterohkes juudi perekonnas üles kasvanud vanem poeg, kes töötas end üles, alustades lihtsamatest ametitest ja kuuludes hiljem Eesti rikkamate meeste hulka. Kuni aastani 1936 elas perekond Berliinis, kuid Hitleri ja natsionaalsotsialistide mõju tugevnedes, samuti riigis levivate juudivastaste meeleolude laienedes pöördus perekond tagasi Eestisse. Siin tutvus Reny oma tulevase abikaasa, hambaarsti poja Leopold Klas-Glassiga. Küüditamise päeval lahutati lapseootel Reny koos kolmeaastase tütrega abikaasast, kes jätkas sama teekonda meeste vagunis. Hiljem haagiti see vagun rongist lahti. Abikaasa koos teiste meeste ja mõne üksiku naisterahvaga sattus ühte Uurali töölaagrisse. See raamat on Reny Klas-Glassi lugu. Muljetavaldavalt jutustab ta, kuidas ta Siberis ebainimlikes tingimustes neliteist aastat kestnud pagenduse üle elas ja oma perega jälle kokku sai. Reny Klas-Glass lahkus meie hulgast 2006. aastal. Need on tema mälestused, mida ta soovis lugejaga jagada.