Marjo Mela. "Eesti lätlased" 



Eestis elavaist vähemusrahvustest, näiteks venelastest, juutidest, sakslastest ja rootslastest on teada suhteliselt palju. Vanematest vähemusrahvustest on lätlased võrdlemisi vähe uuritud rahvusrühm ja seda eeskätt allikmaterjali nappuse tõttu. Lätlased on võrdlemisi nähtamatu vähemusrühm selleski mõttes, et nad on olnud nii-öelda tavalised inimesed, nende seas on olnud väga vähe erandlikke isiksusi, kellest oleks jäänud jälgi arhiividesse. Pealegi pole lätlased ka praktiliselt üldsegi rõhutanud oma rahvust või erilisust. Praeguse Läti ja Eesti piirialadel on olnud läti-eesti segaasustus aastasadu, Eesti poole ei ole ka suundunud ühtegi pikemaajalist migratsioonilainet. Piirialadel on kakskeelsus olnud päris tavaline vähemasti argisuhtlustasandil. Kauem Eestis elanud lätlased oskavad tavaliselt päris hästi eesti keelt. Lätlaste rahvustunne või -identiteet on siinmail olnud üsna nõrk, mida näitab tõsiasi, et lätlased loobusid rahvussekretärist, kes kaitses paljude teiste rahvusvähemuste huve 
1920.–1930. aastate Eestis.
Eesti lätlaste positsioon on olnud enam-vähem võrdne Läti eestlaste omaga, kes samuti ei paistnud silma ega osalenud aktiivselt poliitikas.

Raamat annab põhjaliku ülevaate ühest vanemast Eesti rahvusvähemusest, mille kohta senini üldistav akadeemiline uurimus puudus. Raamat sisaldab ka erinevatel aegadel läti rahvusrühma kohta kogutud statistilist materjali, Tartu Ülikoolis õppinud läti üliõpilaste biograafiaid ning arvukalt publitseerimata fotosid peamiselt Valga Muuseumi ja Eesti Filmiarhiivi kogudest.

Ilmumisaasta: 2013

MEEDIA: 
Ajaleht Postimees külastas raamatuesitlust Soome Instituudis Tallinnas. 

KIRJASTUSE HIND: 6.50 € 

 

TAUSTAST

Eestlased ja lätlased on piirinaabritena teineteisega ikka enam või vähem kokku puutunud. Eesti keeles (eeskätt murdeis) on Lembit Vaba andmeil 370 läti laenu, mis on üle võetud peamiselt kõnekeelest. Eriti on Lõuna-Eestit asustanud eestlased suhelnud lätlastega, sest läti ja eesti asustusalade vaheline piir pole kunagi olnud jäik ja siin on olnud palju segaasustust. Lätlasi on ilmselt mõnevõrra ümber asunud ka Põhja-Eestisse, sest sealsetes talunimedes esineb etnonüümi lätlane ja läti. Vanades vakuraamatutes tuleb neid ette näiteks Järvamaal 1564. ja 1571. aastal kujul Letlandt ja Harkus aastail 1564/1565 Lethenne. Etnonüümid iseenesest ai tõesta veel läti asustuse olemasolu. Kuid 16. sajandist on andmeid Vasknarvas ja Narvas elanud lätlaste kohta, läti asustust on olnud ka Virumaal Lüganusel.

       Reastvere mõisaomanik von Sievers, kellele kuulus üks mõis ka Valmiera maakonnas Mazsalaca (Väike-Salatsi) piirkonnas, asustas lätlasi ümber oma Eesti mõisasse. Inna Põltsam-Jürjo nendib oma uurimuses „Liivimaa väikelinn Uus-Pärnu 16. sajandi esimesel poolel”, et Lätist tuli pidevalt inimesi elama Uus-Pärnusse.

       Lätlaste kohta on ometi talletunud üpris napilt arhiivimaterjali, sest neil ei olnud Eestis rahvussekretäri nagu näiteks sakslastel, venelastel ja juutidel. Lätlased – nagu juba eelpool mainitud – loobusid rahvussekretäri ametikohast. Pealegi vähenes Eesti lätlaste arv käsitletaval ajavahemikul märgatavalt. Kõige rohkem andmeid on säilinud riikidevahelise piiri ajamise, kooliküsimuste ja Tartu ülikooli nende üliõpilaste kohta, kes kuulusid korporatsiooni Mētraine. Kooliarhiivid koosnevad eeskätt õpetajate palgalehtedest, haridusministeeriumi ringkirjadest ja õpilaste lõputunnistuste koopiatest. Tundub, et arhiive on millalgi sorteeritud või on need lihtsalt hävinud. Tallinna Läti Seltsi arhiiv on hävinud.

       Eriti vähe on lähteandmeid lätlannade kohta, kuigi statistika kinnitab, et enamik Eesti lätlastest olid naised. Rohkem materjali on säilinud üksikute haritud lätlaste kohta. Lätlased ei ole üldiselt tõusnud Eestis väljapaistvaiks persoonideks, kas tuntud avaliku elu tegelasteks või ka kurjategijaiks, kelle tegudest jääb annaalidesse jälg. Ülesanne on seda raskem, et statistiline andmestik tundub kohtlevat lätlasi mõnevõrra eksitavalt näiteks ka arvu ja elamiskoha suhtes.

       Uurimistöö üks probleeme on see, mida ja keda käsitleda Eesti lätlasena ja kuidas on see mõiste defineeritud. Küsimus oli päevakorral juba sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal, kui arutleti laste õiguste üle lätikeelsele haridusele. Eeskätt segaabielus sündinud lapse emakeel ei olnud enesestmõistetav, sest ametnikud püüdsid tavaliselt lapsi keele kaudu eestistada ehk soovitasid neile eestikeelset kooli. Tõsi küll, enamasti oli see lihtviisil realistlik soovitus, sest lätikeelsed koolid koondusid piirialadele ja Tallinnas polnud võimalik käia lätikeelses koolis. Enamasti on läti naised eestikeelses keskkonnas abiellunud eesti meestega, segaasustatud Petseris aga venelastega, kuna Tallinnas on abiellutud sakslaste ja venelastega, sest lapsed kõnelesid tavaliselt vene või saksa, aga mitte eesti või läti keelt. Segaabielude kohta statistikat ei ole, niisiis pole ka täpsemalt teada, kes kellega abiellus. Läti naiste suur hulk läti meestega võrreldes kõneleb selle poolt, et just naised sõlmisid segaabielusid, niisamuti nagu lätlaste arvu märgatav vähenemine 1930. aastail on märk kiirest assimileerumisest ja enamuskultuuri omaksvõtust.

       Eestis ei ole kuulsaks saanud just mitte eriti palju läti päritolu inimesi. Kõige tuntum neist on ehk kirjanik August Gailit, kes oli sündinud Sangastes 1891. aastal lätlasest puusepa või ehitusmeistri pojana. Ta alustas haridusteed Valga lätikeelses kihelkonnakoolis ja siirdus hiljem Valga ja Tartu eestikeelsesse linnakooli. Aastail 1920–1922 töötas ta Eesti Riia suursaatkonnas ajakirjandusatašeena. Gailiti päritolu kohta leiab bibliograafiais huvitavaid oletusi, mh näiteks seda, et ta on pärit lätistunud liivlaste perekonnast. Eesti rahvusluuletaja Lydia Koidula oli abielus saksastunud lätlase Eduard Michelsoniga. Michelson oli Tartu ülikoolis õppinud arst, kes tegi oma elutöö Kroonlinnas, Peterburi lähistel asuval Kotlini saarel mereväebaasis. Michelson oli pärit Rõuge kihelkonnast Kasaritsast mõisavalitseja perekonnast. Läti juurtest hoolimata pidas Michelson ennast sakslaseks.

       Eesti kirjandusteostes on aeg-ajalt juttu lätlastest. Näiteks võib tuua Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse” teise osa, kus räägitakse läti koolipoisist, keda kõik kiusavad. Koolipoissi kujutatakse rumalana, sest et ta ei oska eesti keelt ja temaga peab rääkima vene keeles. Niisugune suhtumine lätlastesse on eestlastele nähtavasti üpris iseloomulik. Jaan Krossi romaanis „Mesmeri ring” on ühe keskse tegelase Indrek Tarma emaemapoolne suguvõsa läti päritolu ja Indrek oskab läti keelt. Proua Tarma räägib ka väga head vene keelt ja võib arvata, et vene keel ongi talle lähedasem kui eesti ja läti keel.

       Merike Jürjo kriminaalromaani „Pikad varjud teel” ajalooliseks taustaks on aastavahetus 1937/1938 Tallinnas ja käsitletav mõrv on seotud salakuulamisskandaaliga. Romaani üks kõrvaltegelasi kolonel Willman on väga pahane kolonel Paakspuu peale, kes on pärit Omuļist (Hoomuli) ja põhjustanud Willmanile peavalu Valga (läti Valka) jagamise aegu, mille eest vastutas kolonelleitnant Sir Stephen Tallents. Ka figueerib romaanis üks läti-eesti juurtega Riiast pärit kerglase meelelaadiga südamedaam. Eesti fiktiivse ajaloolise telesarja „Tuulepealne maa” esimeses osas esineb gümnasist Johan Karklins, keda nimetatakse esimeseks Eesti Vabadussõjas langenuks. Selle ajalooliseks tõepõhjaks võib olla fakt, et esimene Eesti Vabariigi eest langenu oli 1883. aastal Lätis Rauna (Ronneburgi) kihelkonnas talusulase perekonnas sündinud Johann Muischneek. Ta oli Esimeses maailmasõjas 1917. aastaks tõusnud Vene armees staabikapteniks ja astus Tallinnas detsembris 1917 Omakaitse liikmeks. Johann Muischneek sai 24. veebruari 1918 õhtul punamadruste ja Omakaitse liikmete vahelises nn elektrijaama lahingus rinnust raskelt haavata ja suri 25. veebruari hommikul. Johann Muischneek on maetud Tallinnas Rahumäe kalmistule.

       Lätlased on asutanud oma seltsi Tallinnas ja Tartus. Tallinnas tegutsev Eestimaa Lätlaste Selts (ELS) on saanud tagasi talle algselt kuulunud ruumid Narva maantee 5 (endine 13), ehkki dokumentide põhjal ei ole ruumid kunagi kuulunud seltsile, vaid selts on neid ainult rentinud. Praegu seltsil neid ruume enam ei ole ja seltsil puudub kinnisvara. Selle seltsi tegevust toetas Läti riik. Lätist abiellumisega Eestisse tulnud noored naised Anna Volkova ja Laura Šmideberga on asutanud uue seltsi Latviešu Nacionālās Kultūras Biedrība Igaunijā (Lätlaste Rahvuskultuuri Selts Eestis), mille eesmärk on koondada esmajoones Tallinnas ja selle ümbruses elavaid nooremaid lätlasi.