Alexander Kaletski. "Metroo"


Kunstnik, näitleja ja laulja Alexander Kaletski avaldas 1985. aastal autobiograafilise romaani „Metroo. Maa-alune romaan“, mis muutus vabas maailmas kiiresti bestselleriks. See on peene huumori ja irooniaga vürtsitatud terane meenutus „õnnelikust elust“ Nõukogude Liidus, riigis, mis määras oma totalitaarse absurdimaigulise süsteemiga mitmekümne aasta vältel miljonite inimeste igapäevast elu ja saatust. Tema sulest on ilmunud veel romaanid „Darkness of Light“ ja „Bible Thief“.

Alexander Kaletski (snd 1946) veetis oma lapse- ja koolipõlve Moskva lähedal Tuulas. Ta õppis aastail 1965–1969 Moskvas Štšukini-nimelises teatriinstituudis, mille lõpetamise järel töötas teatris, osales filmides ja esines televisioonis, tehes andeka näitlejana nõukogude oludes silmapaistvat karjääri. Kuid samal ajal korraldas ta Moskva underground-ringkondades oma taieste näitusi ja oli tuntud nõukogudevastaste laulude esitajana. Alexander Kaletski emigreerus Nõukogude Liidust poliitilistel põhjustel 1975. aastal Lääne-Euroopasse ja asus hiljem elama Ameerika Ühendriikidesse.

Alexander Kaletski esimeseks armastuseks on aga alati olnud kunst. Ta saavutas tuntuse kunstnikuna, kes New Yorgi tänavailt leitud pappkaste kasutades ja neile maalides lõi oma kunstistiili, nn cardboard-stiili. Tänapäeval tunnustatud visuaalkunstnikuna on ta pühendunud õlimaalide, kollaažide ja skulptuuride loomisele ning viljeleb vidokunsti. 

Raamatu on tõlkinud Katrin Hallas


KIRJASTUSE HIND:  15.00 €  

****

„Aga kas sul leiba on?“

„Ei, selles majas on ainult kalamarja ja šampust.“

„Hästi elab su tädi!“

„Pole viga jah. Ta on kommunist kuueteistkümnendast aastast, kodusõja ajal istus vangis, selle eest on talle ette nähtud Kremli pajuk. Oled sa kunagi millestki sellisest kuulnud?“

„Olen kuulnud, aga ei teadnud, et see on kalamari ja šampus.“

„Ei, neil on seal kõike: tuur, lõhe, krabid... Isegi Linnupiim, on sihukesed kommid. Ma nägin Kremli sööklas esimest korda ananassi. Mu tädi on vana ja haige, midagi niisugust süüa ei või, aga arst ütles, et must kalamari on talle kasulik, nii ta siis varubki seda Kremli talongide eest, aga pensionist ostab šampust ja kingib sellele arstile... Nii elavadki: üks joob šampust ja teine sööb kalamarja ja ootab aurikut.“

„Mis aurikut?“

„Igal kevadel, kui Moskva jõel jää ära sulab, hakkavad jõge pidi sõitma aurikud. Tädi Sonja ootab neid kogu talve, et sõita Kremli sööklasse ja seal oma talongid ära kulutada. Esimene aurik on talle nagu selle kinnituseks, et ta veel ühe aasta üle elab.“

„Aga mis on need Kremli talongid?“

„Sellised piletid, kupongid iga päeva kohta. See on terve süsteem, täiesti teine maailm.“